Eestist on pärgviiruse COVID-19 omavolitsuses saanud üks suur pärgala, kus sundsolideerunud kodanikud ei tea enam, kus istuda-astuda, kus enam joostagi tohib. Eriolukorra esimestel päevadel sai niigi popist Viru rabast koht, kuhu äärde pargitud autode rida ulatus pea Narva maanteeni (nägime Loksalt Kuusallu sõites). Jah, peaaegu sama jabur kui Sportlandi ale peale poodidesse kohale nipsutatud rahvahulk. Aga üldine soovitus “püsige kodus” pole küll see, mida meie immuunsüsteem ja psüühika praegu vajab. Pole ju vaja RMK laudteesid selleks, et võsatarkust minna koguma või mõtsisklema, nagu Mikita ütleb.

Mikitalt laotangi järgneva tsitaadi, et liigagarad vabatahtlikud koduspüsijad endil mõtet kinni ei jooksutaks:

Keeletaju näib ülepea sõltuvat päris palju sellest, kas inimene seisab paigal või liigub. Näiteks sisedialoog sõltub selgesti sammude rütmist, kõndimine ongi mõnes mõttes enesega kõnelemise moodus, Keel on ammustest aegadest sündinud liikumise hoost. See on üks kirjutamise traagika, et liikudes ei saa midagi kirja panna. Kirjapandud sõnad ei ole enam värskelt nopitud õunad, need on juba nagu kuivatatud õunaviilud pliidi kohal, kuigi jah - ka need võivad olla päris maitsvad. Aga mingit osa lingvistilisest reaalsusest saab kogeda siiski vaid jooksu pealt.

(Valdur Mikita, “Põliskeele omailm”)

Mikita viimatise raamatu põhitaotlus on seada üleilmastumisele vastukaaluks omailmastumine. See võiks olla COVID-19 üks kingitustest üksikisikule, lisaks aasta keskkonnateole globaalses skaalas. Eestlase omailm ei mullistu punapõskseks koduseinte vahel, vaid saab tõelise hingamise looduses, milles kondamist - vähemasti esialgu, - pole lukku pandud. Budistlikku mõttetera “minu vaenlane on saabunud kui ootamatu varandus” tuleks rakendama asuda ja lüüa kärmelt immuunsüsteemile jalad alla vastutustundlikult metsapakku liikvele minnes.