Koroona

Koroonaviirus hingeloomaks

Autoviroloogiline tahavaade

Minu profaansed rännakud mikrobioloogia radadele algasid aastaid tagasi kui doktorantuuris jooksmist kui vaimset praktikat uurides kaldusin totaalselt kõrvalradadele ja pistes pea J. Hoffmeyeri “Biosemiootika” kaudu mikrobioloogilise elu imepärasusse, päriselt sellest lummusest lahti ei saanudki. Edasi - jooksjale kohaselt, - keskendusin pärast fastsiat mitokondrite toimetamisele ja jõudsin vaimustuda ka mikrotuubulite nutikast iseorganiseeruvast ehitus-ja lammutustööst.

Läks aega mööda ja aastal 2019 õnnestus mul pärast vahvat Küprose jooksureisi saada külge kummaline tõbi, mis lõpuks mononukleoosina ära tunti. Toonane kehale kurnav aeg oli siiski põnev, oma väetisuse avastamise ja viirusega isikliku suhte loomise ning viraalse eneseteadlikkuse kujundamise periood, millest mõned toona kirjutatud read ka siin ära toon:

Viirused on mitmeti meie rakutuuma DNA-s nii evolutsiooniliselt inimliigi lõikes (inimgenoomist olevat 8-10% viiruste kingitud) kui üksiti konkreetse organismi juures päral. Seal näeme neid üldiselt parasiitidena, ehkki me ei mõista veel hinnata nende geenirikastuste heledamat külge, mida juba ka usinalt uuritakse. Iseäranis oleme retroviiruste rühma poolt vormitud (endogeensed retroviirused e ERV-d, mis on sageli vaigistatud olekus, kuid täidavad ka regulatiivseid rolle) ja eriti aktiivselt toodetakse viiruslikke proteiine embrüogeneesi ajal. Üheks selliseks tuntumaks näiteks on platsenta moodustumusel võtmerolli mängiv viiruslikku päritolu proteiin Syncytin-1, mis korraldab toitainevahetust arenevale lootele ja võimaldab teda kaitsta ema immuunsüsteemi eest. Nii et nii imetajate vivipaaria kui inimeseks kujunemise eest võime ehk viirustele tänulikud olla. Mõned teadustööd viitavad võimalusele, et tüvirakkude säilumist täiskasvanud organismis võivad utsitada viiruslikud geenid - tüvirakud olnuvat viirustele lihtsalt tõhusamad sõidukid kõikjaleulatuvaks paljunemiseks.
/../ Nakkus, mis EKRE tema praeguses juhtimisteravikus on, tuleb läbi põdeda hoolikalt, mitte hoo pealt. Selleks, et et naaseda inimesele tervisliku 10% viirusliku DNA osakaalule inimgenoomis (ligikaudu EKRE skoor eelmistel valimistel), pole suuremat tolku vastukultuurilisest agressioonist; antibiootikumid hoopiski viirustele ei mõju, ometigi lajatakse neid praegusel ajal laia spektriga. Ja siin pole vahet, kas Mutt tõsimeeli libestab tagantotsast sisse EKRE-t või niisutab Lobjakas kuulmekäikusid talumaks seda päris roosat ila. Kui lümfid on paistes, on mõistagi ebameeldiv neelata, aga hea teada, et immuunsüsteem juba toimetab, viirused on kättpidi taplustandrile tiritud. EBV on mõistagi lupsatand ennast juba meie B-lümfotsüütide DNA-sse ja sealt teda eluajal lahti ei kanguta, kuid säherdused geenid lõppeks langevad latentseteks - neil ei saa olema kehaterviku elukaarel püsi. Kui tervik hakkab nõrgenema (ultraliberaalseks kiskuvas inimkuhjas ei saa immuunsüsteem enam sotti, kelle suhtes oma-võõras kaitsetaktikat rakendada), reaktiveerub EBV e EKRE taas.

Toonane poliitmaastik ja viiruste maailm sattusid minu pähe kõrvuti küllap juhuslikult, nüüdsetes koroonalainetustes on viiruse ja poliitika suhe väljunud minu peast ja metafoorsusest ning saanud kollektiivseks kujundavaks jõuks. Mis aga ülaltoodud lõikudest eelkõige kaasa võtmist väärib, pole mitte viiruste võimalikud poliitilised jalajäljed meie hingemaastikel ega ka mitte üksnes nende ambivalentne roll (inim)maailmas (misjuures kõige arvukamaid pisiolendeid ehk bakteriofaage tuleks ka mainida) üleüldse, vaid viirus kui poeetiline vahend meie ajastuvaimu lahtimuukimise tööriistakastis. Tegelikult enamatki, sest usun tänases situatsioonis nägevat kollektiivse psühhoteraapia võimalust, koroonaviirust hingeloomana, keda oleme õppinud kartma, aga mitte veel armastama, mitte veel hindama tema poolt heidetud valgusvihkusid meie kollektiivsesse psüühesse. Veel pole ta meile abiliseks saanud.

Sissejuhatus nõiajahti

August Mälgu 1978ndal aastal kirjutatud ulmejutustuses “Victoria projekt” lendab ettevõtliku korporatsiooni grandioosne plaan ühendada millenniumi vahetusel India ja Vaikne ookean, kärgatades uppi. Asi näis lihtne: tuli “vaid” hoovuste vaba liikumist takistavad saarestikud õhkida ja korras - küllap hoovus leiab siis üles tee mahendamaks ka Austraalia kliimat. Viimasel hetkel hakkab aga Maa tormitsema ja värisema, saared kerkivad ja kaovad, siin-seal purskavad vulkaanid. Looduse kontrollimise suurprojekt puruneb, lõppenud lehekülgedest edasi mõeldes tundub järgnevat laialdane ulgumine ja hammaste kiristamine. Loos figureerib kaude ka mõistatuslik liikumine: nn “ärksad”, kes ülitundlikena lähenevat katastroofi ette aimavad ja õigel hetkel amokki jooksma hakkavate loodusjõudude eest pagevad. Neid peetakse tehnokraatiliku enamuse poolt aga arukaotanud veidrikeks, ookeanide ühendamise omanimelise projekti ristiema Victoria sõnul on nad “lihtsalt ajuhaiged. Sest mis see saab olla, mida nemad tunnevad, aga ka kõige peenemad elektronaparaadid ei märka? /../ Seesugune umbe sonimine ei passi enam nüüdsesse ajapilti.”

Folklorist Reet Hiiemäe on omikroni tuleku eel kirjutanud, kuidas meedia (mida võimendab sotsmeedia) on maalinud polariseeritud pildi “teisest” ning lahanud põgusalt teaduse ja maagia, usu ja meditsiini ambivalentseid suhteid, lisab: “Selles valguses tundub mõningate koroonaga seotud mittepeavooluvaadete demoniseerimine meedias ja laiemalt ühiskonnas võrreldav musta maagia hirmuga Euroopa 15.–17. sajandi nõiajahtide ajastul, mille puhul kumas läbi loogika, et vaid teistsugusust tervikuna represseerides ollakse halva eest kaitstud.” Loo lõpetuses tuli juttu veel šamaanidest kui kriisisituatsioonis rituaalide kaudu sotsiaalse sidususe taastajatest. Ja tõesti, lisaks ihutohtritele vajab tõesti tänapäeva haigeks hirmutatud ja lõhestatud ühiskond just šamaanlikku kätt, mis tegeleb kollektiivse hädaga kaemuslikult ja kelle trummilöögid parema homse esilemanamiseks on mõeldud kõikidele kõrvadele, mitte vaid sertifitseerituile.

Et nõiaprotsesse juba mainitud, tundub asjakohane tsiteerida Juri Lotmani kuulsat tõdemust nõidade põletamise kohta: „Ühiskond on haaratud hirmuhoost, mille reaalsed põhjused jäävad ta enese eest varjatuks. Sellises olukorras tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konstrueeritud adressaadid – mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu”. Nii juhtuski, et antivakserist vaenlase kuju kõrgus ähvardava ohuna õigesti käituvate kodanike üle. Kiiresti väljuti tegeliku vajaduse pinnalt vaktsineerida esmajoones riskigruppe - mida vähem “lekkiv” vaktsiin muteeruva viiruse olukorras töötas, seda rohkem süüdistati neid, kes erinevatel põhjustel ennast süstida ei lasknud.

Teadusfundamentalismi psühholoogia: credo quia absurdum est

Enne viiruse kõigeväelise ilmutustarkuse juurde jõudmist, paar lõiku asjast endast ja esmalt Lotmani poolt mainitud ühiskonda haaravatest hirmuhoogudest. Ghenti ülikooli professor Mattias Desmet on viidanud neljale põhitegurile, mis kovidjaalse nõiajahi on võimalikuks teinud: esiteks, on piisav hulk inimesi, kelledel pole reaalseid tähenduslikke sidemeid teistega; teiseks, puuduvad tähenduslikkust loovad elutehnikad üldse, eelkõige on valdav tehtava töö mõttetus; kolmandaks, õhus on palju määratlemata päritoluga ängi; neljandaks tunnevad paljudki - samamoodi suuresti ebamäärastel põhjustel, - agressiivsusega segatud frustratsiooni.

Ühelt poolt tunneme seda modernse inimese tähendusetuse painet justkui hästi, st olukorda, kus Suurte Lugude (Jumala või rahvuse ülev idee) lummusest vabastatud inimesel pole enam asu kuskile juuri ajada.

Ent koroonakriisi vaatest on olukord veelgi pingestunud ja (Desmeti järgi) hinnanguliselt kolmandiku inimestega juhtub järgmine - seni hämaratest hädadest vaevatud inimene saab äkitselt kindla vaenlase. Vaenlane on (lisaks viirusele, kes paraku osutus liiga nähtamatutks ja kontrollimatuks) mõistagi eelkõige see, kes vajalikul määral solidaarsust üles ei näita ja sageli siin pooltoone ei tunta. Sest lisaks ühisele vaenlasele saadakse silmade ette ka üleilmselt koordineeritav programm, mille osas valitseb kriitikavaba ja tõepoolest vankumatu usk, lisaks hoolikalt selekteeritud teadusele. Kui palju taolisel meditsiinipoliitilisel programmil on pistmist parima teadusega, pole teatud hetkest alates enam oluline. Toimub Desmeti (taaskasutusele võetud) termini järgi “hulga formeerumine”, kus äsjamoodustunud üleilmsel kollektiivil pole enam kõrvu dissonantsete arutelude ja andmetega arvestamiseks. Kõrvad jäävad lukku ka juhul kui teisitiarvajad pole mitte radikaliseerunud antivakserid (ja mitte üksnes Lobjakas ning Vooglaidki), vaid lugupeetud teadlaskond ise nagu Great Barrington Declaration (GBD) puhul juhtus, mida kodumaise meedia peavoolus on eelistatud üldse mitte kajastada.

Kohati tuleb olla nõus Desmeti tõdemusega - mida absurdsemad piirangud on olnud, seda enam neid massipsühhoosi sarnasesse seisundisse vormitud hulga poolt pooldatakse ja seda enam ihatakse näha patuoinasteks mõeldute verd. Väiksemas mastaabis tundsin seda ka isiklikult kelgumägedele seatud piirangu osas häält tehes, kus mind kiirelt tiriti mäejutluse binaarsusse: Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”, aga mis üle selle, see on kurjast. St avaldades nördimust konkreetse, järjekordselt mitte-vaktsineeritud lastega peredele suunatud ebamõistliku piirangu osas, olin kohemaid vaktsiinivastane ja seejuures vihjamisi nagu vaktsiinide vastane üleüldse.

Alljärgnev siiski ei keskendu sellele, kas ja millised teaduslikud argumendid on ümber lükanud kurikuulsa GDB esitatud seisukohad, millega kutsuti lockdown-poliitika asemel keskenduma riskirühmade fokusseeritud kaitsele ja mille tippteadlastest autorid on hiljemgi olnud kriitilised nii koroonapassi kui noorema/tervema elanikkonna sunduslikuks kippuva massvaktsineerimise suhtes üldse. Küll aga ei saa jätta visandamata kui jäigalt kujundati teaduslik ortodokssia ja kui tõhusalt rakendati selle meetodeid küsitleva-kritiseeriva alternatiivse teadlaskonna suhtes tühistamiskultuuri (mitte ainult sotsmeedias, vaid ka teadusringkondades; mitmed GDB-le allakirjutanud teadlased kaotasid töökoha); ratsionaalse diskussiooni asemel võttis maad ratsionaliseeriv kaevikusse mõtlemine.

Lühidalt: vandenõuteoreeriline lähenemine mõistagi sellises olukorras kosub, paratamatult. Kuid samaaegu tekkis mulje, et vandenõuteoreetilisteks konstrueeriti kõik omaks võetud narratiivi peateest kõrvale kulgevad arvamused ja teaduslikud uuringudki.

Õigeusklikuks meditsiinipoliitiliste otsuste kaasakiitjaks jääda on tegelikult üsna raske. Võtan vaid ühe näite põgusalt silme ette: teame, et Pziferi COVID-19 vaktsiini kliiniliste uuringute kvaliteedi osas on tõstatatud väga tõsiseid probleeme manekas British Medical Journal (BMJ) ajakirjas, muuhulgas on probleemiks puudused kõrvaltoimete registreerimises ning küsimus jõudis ka Euroopa Parlamendini välja. Edasi, Reuters vahendas, et kui 30 teadlast tegid Freedom of Information Act kaudu FDA-le pöördumise, saamaks kätte kogu andmestiku, millele FDA tugines vaktsiini kasutusse lubamisel, siis vastati - jah, saate, 55 aasta pärast.

Õnneks jahvatasid kohtuveskid seekord FDA kahjuks ja tõehetk peab saabuma varem, lootuste kohaselt veel aasta 2022 sees. Häälekas avaldus tehti ka BMJ-s, kus nõuti teistegi COVID-19 vaktsiini tootjatelt kliiniliste uuringute toorandmete avalikustamist, et ravimitööstusest sõltumatutel teadlastel üleüldse oleks võimalik valideerida publikatsioonides väidetut. Viidatakse kurikuulsale Tamiflu juhtumile, mis pole mõistagi ainuke tõestatud näide ravimitööstuse küünilisusest.

Mis kuulekaks kamandatud kodanikku võiks vähemasti tervemõistuslikult ettevaatlikuks teha, on järgmine faktide kooslus: vakstiini kliiniliste uuringute läbiviijatest endiste töötajate vilepuhumine, millele järgnes äärmine tõrksus kliiniliste uuringute detailandmete avaldamise osas; ja seda olukorras, kus vaktsiinitootja ja valitsuste vahelised lepingud on uurimatud. Lisades asjaolu, et ka CDC enda uuringu kohaselt on teada, et COVID-19 delta tüve läbipõdemine annab statistiliselt umbkaudu 6 korda tugevama kaitse kui vaktsineerimine, on vaktsiiniäri pimekambrites ilmutatu alusel üleilmselt kureeritud tervisepooliitikat raske sinisilmselt usaldada.

Sedasorti tõikasid võiks risti-põiki üksteise peale laduda, mille järel läheks tarvis tõhustusdoosides usku sellesse, et kõik on korras, teadusetegemist toimetatakse üldjoones läbipaistvalt ja kuna vaktsiinidest on ikka kasu, siis ülejäänu poliitiline survestamine on eesmärki pühitsev kribu-krabu.

Ülaltoodud ja interneti kõrvalvoolustes natuke tuld võtnud “mass formation (psychosis)” mõiste osas on muidugi kerge kuum kartul tagasi visata ja rääkida sellest, et samasuguse hulgapsühholoogia alusel kogunevad igast jaburusi uskuma iseäranis just vaktsiiniskeptikud. Äärmuste psüühika ongi siin sarnane. Kuid rahva psüühesse pugenud patoloogiate kajastamine peavoolus on olnud ikka kõverpeeglis, näide: osatakse osutada sellele küll, et “hämmastav, kuidas oma keha puutumatusele (abordi teemal) äsja vastu seisnud võitlevad nüüd selle radikaalse puutumatuse eest”. Kuid see on mädaneva õuna nägusam külg, sest samaaegu ei tajuta, et koroonakriisis oleme sujuvalt harjutanud olema biopoliitiliselt “kuulekad kehad”, mille eest on hoiatanud 20 saj filosoof, vasakpoolsete üks iidolitest Michel Foucault. Kummastavam on olnud paljudel kogeda, et varem suuresti vasakule mõtlev leer muutis ühtäkki suunda ja kippus jäägitult usaldama - andestatagu järgnev liialdus, - teaduseks serveeritud big pharma äristrateegiat.

Eneselohutuses korrutame praegugi ühislauluna mantrat “minu vabadus lõpeb seal, kus algab teise ninaots - kui see ikka maskiga kaetud on” ja loodame, et õigusriigivastane (mis peamine - inimlikkuse vastane) segregatsioon saab sellega lunastatud, sest “asi oli liiga kompleksne, mõtlemaks oma peaga ja ammugi petliku südamega, las vajalikud rehkendused teevad ära ekspertidest institutsioonid”. See on meie ajastut saatev müüt, üks vähestest järgi jäänutest üldse. Nimelt, et (meditsiini)teaduse ja (IT-)tehnoloogia koostöös poliitiliselt korraldatud tehnokraatlik ühiskond suudab kokku hoides loodusjõudude vastu kõik taas sirgeks teha. Ja et inimelu -ja ühiskonna põhiväärtuseid saab poliitiliste otsuste tegemisel arvesse võtta vaid sedavõrd, kuivõrd nad on mõõdetavad, vaid kvantifitseeritavate ühishüvede pinnalt. Kui laste ärajäänud naeratused loetakse AI poolt kokku või isolatsioonide lohutu üksindus saab enesetappudes mõõdetavaks, küllap kaldub lõpuks ka kurss, loodetavasti. Seni tuleb aga kuulekalt taanduda tagaistmele ja oodata käsklusi, kuhupoole vaadata. Kuhupoole sõit on - seda ei tasu veel küsidagi, vaevalt keegi üldse teab.

Uus projekt: südametunnistuse delegeerimiselt hingelooma äratundmiseni

Mälgu “Victoria projektis” ei osatud head vastust anda, miks tingimata oli vaja ookeanite ühendamine üldse ette võtta. “Sest me suudame seda,” võis loetust aimata tegelikku põhjust, sest kuidas tegelikult säärane ettevõtmine Maa kliimat mõjutab, polnud teadlastel aimu. Eks teadus tahab tegemist ja uued mRNA vaktsiinid saidki endale suurima mõeldava katselabori ning kahtlemata kulub selline kogemus uute ja ohtlikumate viiruste vastu võitlemisel ära. Nüüdseks pole aga peavooluski enam kuulmatuna kõlav mõte, et viivuks võiks sekkumisillusioonis elav ja sageli iatrogeenne meditsiiniline entusiasm lavalt maha tulla ja loodusel ehk omikronil ja muudelgi tõenäoliselt deltast taltsamatel tüvedel lasta tõhusam kaitse peale saada, mitte üksnes advokeerida valangutena planeeritavaid tõhustusdoose.

Aga koroonapass ei taha kaduda nüüdki veel, ehkki tehakse ettevalmistusi inimlikkuseks. Üldse on nii, et infoküllastuses vaevlevas ühiskonnas on kergem delegeerida institutsioonidele mitte üksnes parim teaduslik teadmine, vaid ka südametunnistus. Ja siin on silmiavav teha topeltviide kurikuulsatele psühholoogilistele eksperimentidele: 1961a tehtud Milgrami eksperimendile ja kümme aastat hiljem läbi viidud Stanfordi vanglaeksperimendile, millede tulemustest sünteesitud lühikokkuvõte koroona konteksti panduna on: isiklikust vastutusest vabastatu (poliitik, kodanik) võib autoriteetsele häälele alluda ja allutada ka teisi hoolimata sellest, et tehtav kahju ehk teisitimõtlejatele põhjustatud valu on silmnähtav. Mida enam on internaliseeritud välise autoriteedi poolt kehtestatud reeglid ja “korravalvuri” rolli sisse elatud, seda loomulikumalt dehumaniseeritakse “vangideks” isoleeritud kodanikud, kelledelt äravõetud õiguseid ei peaks kergekäeliselt tagasi andma, sest nad polegi enam inimesed, vaid patoloogilised terviseriskid.

Tuleb muidugi mõista, et keskendumine “tegelikult adekvaatse strateegia” takkajärgi konstrueerimisele ei pruugi olla hetkel viljakas tegevussuund. Rahvusliku konstellatsiooniteraapia aeg, mil need valupunktid välja masseerida annab, saab saabuda mõnevõrra hiljem.

Sestap on turvalisem ja asisem liikuda lõpetuseks planetaarse ko-immuunsuse (millise termini on prohvetlikult verminud Peter Sloterdijk rohkem kui kümnendike tagasi) skaalale. On korrutatud, aga kulub siingi ära: elurikkuse-elupaikade hävitamine inimese poolt on otseses seoses koroonaviiruse ja üldse sagenevate pandeemiate külaskäikudega. Seletagu me seda endile jehoovalikus vihas (“Vaata, ma tulen sulle kallale!”) pool-mütoloogilise Gaia tegutsemisena ühe hoorava liigi korrale kutsumiseks või teaduslikumalt asjaolusid rehkendades, järeldused on sarnased ja nendest võrsuvas lootusetuses esitatud küsimus “Mida me peame tegema?” esitub kategoorilisemalt kui Kantil.

Kui vaadata lootusrikkamalt meie mütoloogilisse teadvusse, siis inimese olukorda praeguses keskkonnakriisis võib nimetada üheks hiiglaslikuks kollektiivseks initsiatsiooniks, milles toimuv surmalähedase kogemuse pressing kutsub usutavasti esile radikaalsed muudatused, et bifurkeeruda (kui kasutada komplekssüsteemidest tuntud ja teaduslikumat kõnepruuki) uude inimolemise korda. Kasuks võib olla analoogmaagiline tunnetus, kus vihmametsade kui planeedi kopsude häving ei jäta meiegi kopse rahule: “Maailm on täis märke. Kõik sündmused on koordineeritud. Kõik asjad sõltuvad teineteisest. Kõik hingab koos” vahendab Richard Tarnas Plotinose tsitaati. Niisiis, meie ja Maa hingame koos, aga üha raskemalt. Ollakse maratonijooksu viimases viiendikus, kiirelt energiat andvad süsivesikud on ära kulutatud, aeglasemat rasvade põletamist pole aga piisavalt treenitud ja tempot ka alla ei lasta ei taheta. Mis siis teha, kas kollektiivse meeleparanduse vältimatust eirata ja loota uueks jumalaks saanud Teaduse päästele?

Võime küll pilgu niisuguselt apokalüptiliselt panoraamilt ära pöörata ja endiselt keskenduda koroonakriisis korjuste kokkulugemisele ning rippuda kangelaslikkust mängides igaühe elunatukese küljes, püüdes lukustada endid veel rohkem loodusest ehk elust eraldi seisvasse turvalisse valgete seintega palatisse, kus kõik toimuks meie illusoorse kontrolli kohaselt. Koroonateemalisi päevauudiseid lugedes sobrame niigi juba pilk pihus põrmus, kuulmata kollektiivselt kolisevaid hingeahelaid, mida ajastuvaimule kohane väändunud moraalitunnetus sepistanud on. Ehkki tunneme omikronilt kingitud leevendust, on teraapia alles alguses; märk on saadetud, hingeloom on kõnelenud. Kuuldavõtt on juba meie teha. Inimese Vari on pikaks kasvanud ja murdnud teadvustamatusest välja - kui mitte muud, siis seda saime näha, milliseks moondus hirmuga segatud ja ülevõimendatud kontrolli ihast kannustatud psüühe nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil. Kahtlemata ollakse veel palju aastaid limbos ja initsiatoorne rännak koroonaviirusest hingelooma kantseldusel on alles esimese pitseri avamine. Peame õppima kärmelt (sest uued kriisid on juba päral) endale ja teistele andestama. Mis sest, et paljud targad mehed ja naised tegid instinktiivselt teadusaltarile viskudes ennast lolliks - andestagem lõpuks ka neile ja aidakem neil peeglisse vaadata.

Kas panna tööle eneseotsingumootorid ja rügada askeetliku tahtejõulisusega, saamaks üheskoos sisemaailmameistriteks? Mitte nii. Vaid siis kannatab Maa meid kanda kui mõistame, et küsimus “mida me peame tegema?” ei eelda mingitlaadi pöörast toimekust põlevast majast asjade päästmisel; meie evolutsioonilisest nišist on niigi saamas tupiktee ja üksnes radikaalne taandumine välisilma ressursside ekspluateerimisest saab tuua lepituse. Kasvukõver tuleb lihtsalt vahelduseks sissepoole pöörata ja nautida vertikaalsust tema hingekõrgustes. Hing ja hingamine on tugevasti seotud ja ehk see ongi koroonaviiruse kui kultuurikriitiku kõige terasem torge: meie kultuur on läbinisti hinge mattev. Tuleb võtta koroonaviirusest stressipall pihku ja asuda šamaanirännakule - hinge tagasi tooma.