Ärkan üles. Keel peksleb suukoopas kaootilistes spasmides. Võtan kinni ja lõikan ära. Siis vaatan keeletõelust näppude vahel ja mõtlen: mida veel on mul kui inimesel jäänud öelda inimestele? Ilmselt suurt ei midagi. Võtan siiski keele näppude vahelt ja hammaste tagant välja ning: AUMMMMM! Ehmun isegi, kuidas vibratsioon penetreerub kõikjale ja kõigini. Olen ommistanud instrumendi, millega päevade lõpuni mängida; otsekui Krišna sõrmed flöödil liiguvad mu jalad, kärmelt ja tasa-tasa.

Mina olen hea karjane

Aga minu karjakella te ei kuule. Kui tulistvalu mändide vahel tuulates mitokondreid karjatan, kuulete samme ja hingamist küll, ent tõeline mürgeldamine toimub jooksva inimtrummi sees. Sest lihastes küpsetatakse küll tahet, aga mitte ainult. Kogu liha heliseb: kuulakem mu jalgu, kuidas nad olemise rütmi sisse jooksevad ja sellesse salamisi oma noodilehed sokutavad. Vaadakem, seal on mu reie nelipealihas, mis mis sirutab jala ettepoole, missugune avang paneb paika hääleulatuse. Seal mu sääre poolt rihitud labajalg langeb metsarajale, pöiavõlv kummub männiokaste kohale kõlakojaks ja siis läheb lahti. Iga lihaskimp lõõritab iseoma laulu vastavalt pikkusele ja pingestatusele. Hetkel, mil pöia võlvkaar on leidnud tasakaalupunkti, heitmaks keha ettepoole, kumisevad juba fastsiaalsesse trummikilesse mässitud säärelihased koos reie nelipealihatega igaüks ise suunas, luues ruumimõõtmed - spandashakti, mis alustab maailma loomist. Jalgade liikumise helijälg pole montoonne. Vaadake - mu jalad pole helihargid, iga lihaskimp loob oma sagedusel ja intensiivsusel voogava muusika, mis ühtekokku liitudes saab just selle soorituse lauluks. Minu asi heliloojast karjasena on ette anda rütm ja taktimõõt. Pingestumiste ja lõdvenemiste tsükkel tuleb harmooniliseks heliteoseks sulatada. Pealesunnitud kolekõlalised intensiivsused maksvad kätte, eriti kui pillikeeltel pole piisavalt treenitud või kui fastsia-trummikile on hooletusse jäetud, nii et see on liialt lõtv või rabe selleks, et 3:10 min/km tempot majutada.
8x1000, viimane jooksulõik - ma karjatan küll (ja küll), aga keegi ei kuule.

Minu ike on kerge

Ja minu koorem on hea. Pingutada sammhaaval, otse keskmest. Ehkki keskmes valitseb tühjus, sünnitatakse selle ümber üha uusi kõnelusi sellest, kuidas olemist korraldada. Jooksja on dissipatiivse süsteemi mudelkeha, kes, viies keha energeetiliselt tasakaalust välja, sunnib endas takka uut olemisviisi, ümbersündide bifurkatsioone. Jooksusādhana avab väesolu väravad, tarmuka tapase toel aegneb valmis kõrgem korrastatus selleks, et mahutada suurenevat väge.

Tulemus? Sitt ja kusi. Lekkivad soolikad ja kärsitu põis. Entroopia suurendamine kehapiiridest väljaspool. Aga töö viljadesse, kujudesse-vormidesse, ei maksagi kiinduda; lisaks on kõik dharmad ülepea tühjad. Ja lausa nii - mis nüüdsama sünnitan, sünnib vaid suhuvõtuks ja esmaseks artikulatsiooniks. Selliselt seeditud ja väljutatud kraami ei sünni tagasi suhu pista. Jooksmise mõnu tahab tegevuses-olemist, hiljem teiste silmade ette sõnadeks pandult ei vääri nad enam kogemust.

Tõesti-tõesti ma ütlen teile

Enne saavad lapsukesed taevariiki kui sportlased. Sest nemad ei küsi treeningpulsside, jooksutehnika ega jooksutossudes varitsevate karbonplaatide järele, vaid lippavad kuhu jalad nõuks võtavad. On päike platsis, lehtivad neilgi juba pungad ja kumendava kuu saatel pakitsevad nad paljasjalu kastemärjas kalpsata. Jooksumasinad jäävad sansaarasse ketrama.

Tuleb olla kaval: minast ei tule lahti saada, vaid lahtistada… vabajooksule vallandada. Tegudele tõusta, mäkke joosta. Mina ilmneb siis kõrvalnähuna, intensiivsete kogemuste kokkukogumise kohana.

Aga jääb ikkagi see: mina tahan! Jalad haarduvad ette kui jooksen mäkke. Lõõtsun iseennast mängiva harmooniumina, latvadest laskub flöödimuusikat. Ühtäkki avanen, õigupoolest õiendun väkke. Sellises väesoleva tegelikkuse teostamises olen siiski vaid kõnetoru, mille kaudu voogedastatakse kulgu. Ei pea midagi ise alla tõmbama, ei lahti pakkima. Jooksja tunneb jalgupidi, kuidas maailm taldadesse nakkub ja kopsupidi, kuidas sõõm värsket õhku lööb särama kogu siseilma. Kinesteetilises tajus kohatud välispidised fenomenoloogilised hõõrdumised puhkevad omailmaks viisil, mis modernses maailmas üha unustatumaks saab. Õhtumaa sõnakeskne valgustuspäike loojub arvutuslikkuses, meie aga pole midagi sellest.

Olen Tõe-näoline. Tõenäosuslainena määrdun metsaradaldele männiokaste kohale, kus hargnen sinna-tänna, ühtaegu liivastele tõusunukkidele ja nätskemale pinnasele. Alles asfaldile tagasi jõudes konkretiseerun metronoomiliseks plaksuvaks rütmiks, monotoonseks siinussignaaliks, mis teised sagedused kaotand. 180 sammu minutis, 3 sammu sekundis, 3 Hz. Metsas olin kui püssipauk, mis kõik klaverikeeled korraga kõlama paneb, minusse mahtusid miljonid hääled. Asfalt ajab ka asja ära, vähemasti olen liikvel ja teel eikuhugi. Et olen liikumatu liigutaja armust jumalanäoline, näen kohemaid läbi need fraktaalsed korduvused kui neid sünnitan - kapillaaride hargnemised seal, kus lihasrakud neid eneste külge keelitavad ja bronhitorukeste rägastik, mis praanat laiali kannab. Kehas saab kokku imaginaarne ja reaalne, sellest ma jooksengi.

Tulge, jookske… sest minu rist on hea ja minu koorem on kerge.