et sind siin pole, siis kirja teel
ma kallan üksinduse paberile turja
küll sirel kopsib aknaklaasidel
kuid maiöö kutse mulle läheb nurja
sind pole siin, vaid õites puud
ja roosilõhnad täitmas tühirandu
on ööbikute armuluul
iroonia, muusikasse pandud
sind pole siin, nii pagen öhe ära
mind võõrail silmil puurivasse linna
see kiiskav valgus, see kriiskav sära
ei kaasa saa, ei mööda minna
all katuse kui istun lambikuma sees
meeltes talv ja sügis südames
siis halli laulu laulab mus november
“sind pole siin”, sositab ka kamber
“sind pole siin”, hüüavad nii sein kui kapid
ei tolmund noodid klaveril jää vakka
kui ise hoian mõtted sinust napid
asjad sinust rääkimast ei lakka
sind pole siin, nii lappan kirju vanu
et äratada ulmi, koltunud ja kuhtund
mu arm ja rõõm ent lidus sinu manu
sind pole siin, mu süda tühjaks luhtund
(Mascha Kaléko)