see vigastus saabus
kui ootamatu varandus
ei olnud küll ära teeninud
ometi üha kingitakse ja kingitakse
kummardan hardunult, silmnägu märg
kuidas õnnestus too väsimusmurd pälvida?
kas õnnekombel nagu too ülemäära tõtakas limusk
kes ülesmäge rühkides omale teokarbi selga komistas
olemisunustushõlma vajunult ju olin unustanud oma hinge
leides osavasti kannatusi sealt, kust teised naljalt mitte
et transtsendeeruda, tuli üksnes kaotada jalalabad
nüüd viskungi tänulikult saamise müsteeriumisse
veel mul on aega võtta tagasi avastamata alad
eks jalutuks jäämise rõõm ole küll tohutu suur
aga kaotan oma armastatud mitokondrid -
neil pole tööd ja nii sammuvad nad
hulgakaupa rakutehastest välja
nagu petetud kommunistid
kelledele jätkub vaid leiba
aga töökäed rippus
ah tühja sellest!
meelitan nad tagasi
tõesti-tõesti aga kui ma
hopsti transtsendeerungi
mis siis veel jalgadest?
ega mu luuletuski taha
hästi püsti püsida
jumalapärast
lase olla!