“Ning sellest ajast hargnevad mu ees vaid kõrvalised mahajäetud rajad”, matsutas jooksja seda lauset veel ja imestas järelmaitse jälkuse üle. Tema silmadel ei õnnestunud tabada taamal mäeseljandikul lookleva raja kõige magusamat otsa, mis viis kaotatud paradiisi. Seal kasvasid nüüdseks kättesaamatuna kõiksugu imed, millest ta oli kuude kaupa läbi jooksnud, mis aga nüüd tema ees laiuva kuristiku tõttu olid jalaulatusest väljas. Juba mitmendat korda oli ta kuristiku servalt hüpet üritanud, aga järjest armetumalt läbi kukkunud. Siis oli ta ennast istukile sättinud ja juba teab kui kaua seal oodanud, justkui võiks aeg ise kuristiku kinni toppida või loojuv päike talle tiivad selga kasvatada. Ta oli juba unustanud, et tasandikuindiaanlasena ei kuulu ta üldse kõrgmõestikuõhku. Ta oli pärilt maalt, kus metsad ja rabad lasusid laugelt ja jõed looklesid järvesilmadest mööda põigeldes merre. Nüüd virvendas too kodumaa tal vaid hägusa võimalikkusena, aga tema süda oli sihitult rapsides kuristikku pudenenud.

Möödus üks päev, siis sai teine. Märkamatult oli möödunud aasta, aga polnud ikka paika, kuhu minna või naasta.