Nietzsche “Vereinsamt”

Kuulasin kosutavat Nietzschest ärgitatud vestlust “Tähenduste teejuhtide” sarjast:



Nietzsche aktuaalsus hetkel on tõesti määratu, on seda juba paarsada aastat olnud. Üks Nietzsche mälusahtel (lisaks Nietzsche tsitaadile “rahu ajal ründab tõeline sõdur iseennast”) läks endalgi lahti: luuletus “Vereinsamt”, mille tõlke tegin paar aastat tagasi; tegu on Nietzsche luuletusega, mis oma saksakeelses originaalis on mind sestsaadik seestanud. Ei anna endast naljalt hõlpu, püsib latentse ähvardusena ka siis kui keskpäevapäike paistab.

kisendavad varesed
ja vihiseval lennul liginevad linna
varsti päevad lumised
veab, kel veel on kodu, kuhu minna

seisad kangestunult, nüüd
ja vaatad tagasi - ah! kui kaua juba!
narr, mis püüd
sul ilmapakku minna ühes talve tulekuga?

maailm on - üks paotus
tuhandesse tumma, külma kõrbe!
kel lasub sinumõõtu kaotus
sel pole ükski langus liiga kõrge

nüüd seisad, kahvatunult
ja neetult talikondamise vaeva
kui tomu, üles pahvatunult
sa üha pürid külmimasse taeva

lind, lenda
kriiska laulda kõrbelinnu moodi
ja narr, sa peida enda
veritsemas süda külma põlastuse loori    

kisendavad varesed
ja vihiseval lennul liginevad linna
varsti päevad lumised
häda, kel pole kodu, kuhu minna