Nägemiseni, ja aitäh tule eest!

Ainult inimesest lähtudes levib korrapära tema ümber ta pilgu piirini - ja selle pilgu kaugemaleulatumisega ulatuvad kaugemale ka kord ja harmoonia. […] tema varal tiirlevad päikesed neile kätte näidatud radadel. (Johann Gottlieb Fichte)

(kunstiline töötlus populaarse jaapani mangasarja “Attack on Titan” ainetel)

Üks veider unenägu trügib reaalsuseks. Elaksime kui rroosiselavistelikus etenduses, kus lavastub tükk sellest, kuidas kägistamise viirus mõjutab vägistamise kiirust ja mille teises vaatuses sepsis keksib ja peksab kepiga skepsist.
Oleme raskel ajal roidunult-turvaliselt tervemõistuslikud ja kanname lipukirja KÕIK ÜHE ÜKSKÕIKSE EEST! Šamaanlikum pilk silmab ajastuvaimuhaigust ja selle lõppmängu: kes soostub, see soostub.

Sürjutan nüüd sürreaalse palangu ja võtan sotsiaalkultuurilise sepsise teemal kõneleda müüdilisema teadvuse kaudu. Kui analüütilise psühholoogia suuna rajaja C. G. Jung nägi omal ajal Hitleris skandinaavia jumaluse Wotani arhetüüpset kehastust, siis praeguselgi ajal tatsavad tumedad jõud varjuvallast lagedale, kuid tulevad nad paremalt või vasakult või kuskilt põhjast - veel on raske selgelt näha.

Mitmed mõtteseosed hargnevad siin titaanideni. Meenutuseks: titaanide suurim vägi(valla)tegu olnuvat taevase isa Urnanose kastreerimine Kronose (kr k “aeg”) poolt, ajaliku võit ajatu üle. Tülikate tümitajatena oli nendega aga häda palju, kuid lõpuks õnnestus olümposlastel eesotsas Zeusiga kupatada nad Tartaruse sügavikku. Mõnevõrra hiljem tegutsenud titaanipoja Prometheuse poolt inimestele kingitud tuli ehk tehnika on nüüdseks võimaldamas eksponentsiaalset ja otse Maad raputavat progressi.
Saksamaal Karlsruhes elav staarfilosoof Peter Sloterdijk on mõned aastat tagasi peetud antropotseeni-teemalises vestluses prantsuse (tehnika)filosoofi Bernard Stiegleriga (nüüdseks meie hulgast lahkunud) nentinud, et vana filosoofiline küsimus “kes ma olen?” on asendunud pakilisema “kus ma olen?” küsimusega - millist teemat on Sloterdijk ise kõige enam käsitlenud oma “Sfääride” triloogias. Modernne inimene on lisaks orienteerumisraskustega sunnitud silmitsi seisma eneses lahvatanud “monstroossusega”, mis mh seisneb aurumasina kasutuselevõtust saati kestnud titaanlikke jõudude vallandumises (“unchaining the titans”).
Sarnase mastaapse ruumilisuse kaudu mõtlev kuulus prantsuse filosoof Bruno Latour on Gaiast kõnelemisele lisaks hakanud koos maateadlastega ja kunstnikega rääkima maakera nahast ehk nn “kriitilisest tsoonist”, sellest kilomeetrite paksusest mullast atmosfääri alumise otsani mõeldavast membraanist, kus elu saab juhtuda.

Niisiis, jättes suurt osa seletavast tekstist ära ridadevahelisse virtuaalsusesse, otse asja juurde - aurumasinatest tehisintellektideks tormanud titaanid sünnivad otse meie käte all ja et meil pole ei zeusilikku ega kerberoslikku tasakaalustavat jõudu endis, paistab Gaia (Emakese Maa kõige ürgsem vorm) ise ärkavat. Meie ees on tuigerdavatest titaanidest tagant tõugatud topoloogiline tupik; kosmoseajastu sinine gloobuslik illusioon on asendumas põletikulise sõjaolukorraga membraanis, kust elu pigistatakse aina usinamalt välja, väljaheideteks.
Ühe vähetuntud teise põlvkonna titaani nimi - Perses, - ütleb vist eestlastele mõndagi olukorra kohta. Ja mine tea, ehk ärkab ka pikatoimeline Ookean (samuti üks titaanidest), olles mikro-ja nanoplasti täis lastuna ja ülekuumenenult piisavalt ärritunud, et lisaks hoovuste ümberpööramiste muudki detokseerivat ette võtta. Ja Okeanose tütar Asia on juba lustimas Europega nagu tahab.

Tuimas masinamüüdis elav inimene on vallandanud titaanlikud jõud ka eneses - saanud iseendale võõraks määrani, mil destruktiivsed jõud psüühes kasvavad kollektiivselt ja üsna märkamatult seni, kuni kurjal on asu vallanduda üleüldises pimeduses. On korrutatud, aga kulub siingi ära - elurikkuse-elupaikade hävitamine inimese poolt on otseses seoses koroonaviiruse ja üldse sagenevate pandeemiate külaskäikudega. Seletagu me seda endile jehoovalikus vihas (“Vaata, ma tulen sulle kallale!”) pool-mütoloogilise Gaia tegutsemisena ühe hoorava liigi korrale kutsumiseks või teaduslikumalt asjaolusid rehkendades, järeldused on sarnased ja nendest võrsunud lootusetuses esitatud küsimus “Mida me peame tegema?” esitub kategoorilisemalt kui Kantil. Ühtlasi, nagu juba sisse juhatatud sai, on täpsustunud eluruum, sest tegevussuunda saab mõttekalt rihtima asuda siis kui on vähemalt püütud mõlgutada küsimuse “kus me oleme?” üle. Ka ohjeldamatult verd imev lutikas võiks oma elupraktikaid teisiti sättida kui ta aduks, et kunagi kusagilt (tegelikult siitsamast ja üsna kohe) võib tõusta käsi, mis ta lömaks litsub.
Kui vaadata lootusrikkamalt meie mütoloogilisse teadvusse, siis inimese olukorda praeguses keskkonnakriisis võib nimetada üheks hiiglaslikuks kollektiivseks initsiatsiooniks, milles toimuv surmalähedase kogemuse pressing kutsub usutavasti esile radikaalsed muudatused, et bifurkeeruda (kui kasutada komplekssüsteemidest tuntud ja teaduslikumat kõnepruuki) uude inimolemise korda. Kasuks võib olla analoogmaagiline tunnetus, kus vihmametsade kui planeedi kopsude häving ei jäta meiegi kopse rahule - “Maailm on täis märke. Kõik sündmused on koordineeritud. Kõik asjad sõltuvad teineteisest. Kõik hingab koos” vahendab Richard Tarnas Plotinose tsitaati. Meie ja Maa hingame koos, aga üha raskemalt. Ollakse maratonijooksu viimases viiendikus, kus kiirelt energiat andvad süsivesikud on ära kulutatud, aeglasemat rasvade põletamist pole aga piisavalt treenitud ja tempot ka alla ei lasta. Mis siis teha, kas kollektiivse meeleparanduse vältimatust eirata ja loota uueks jumalaks saanud Teaduse päästele?
Õppetund ühe lõppeva kriisi servalt: võime küll pilgu niisuguselt apokalüptiliselt panoraamilt ära pöörata ja endiselt keskenduda koroonakriisis surnute kokkulugemisele ja püüda lukustada endid veel rohkem loodusest ehk elust eraldi seisvasse turvalisse valgete seintega palatisse, kus kõik toimuks meie illusoorse kontrolli kohaselt. Koroonateemalisi päevauudiseid sobrama harjununa niigi juba põrnitsesime põrmu, pilk pihus. Kuulmata kollektiivselt kolisevaid hingeahelaid, mida väändunud moraalitunnetus ajastuvaimule kohasemaks sepistanud on. Võib küll öelda, et märk on saadetud, Gaiast saadetud hingeloom on kõnelenud ja kuuldavõtt on juba meie teha. Kahtlemata ollakse veel palju aastaid limbos ja initsiatoorne rännak koroonaviirusest hingelooma kantseldusel on alles esimese pitseri avamine. Peame õppima kärmelt (sest uued kriisid on juba päral) endale ja teistele andestama. Mis sest, et paljud targad mehed ja naised tegid instinktiivselt valetemplisse paigutatud teadusaltarile viskudes ennast narriks - andestagem lõpuks ka neile ja aidakem neil peeglisse vaadata. Sest tõesti, kõige hirmsam inimene pole üldse mitte Varro Vooglaid (kellest on meedias saanud iseenda kõige nimekaim nimekaim), vaid üksiti oleme kõik siin tulekandjad. Tõesti, teatud ükskõiksusest ümbritsetud sügavaks hoolimatuseks on võimelised tavalised teadususksed soostujad. Rääkimata nendest, kes mõistavad vaid endast erinevat hukka mõistes sinimustvalgelt lehvida.
Millest üldse tolku oleks? Kas panna tööle eneseotsingumootorid ja rügada askeetliku tahtejõulisusega, saamaks üheskoos sisemaailmameistriteks? Vaid siis kannatab Maa meid kanda kui mõistame, et küsimus “mida me peame tegema?” ei eelda mingitlaadi pöörast toimekust põlevast majast asjade päästmisel; meie evolutsioonilisest nišist on niigi saamas tupiktee ja üksnes radikaalne taandumine välisilma ressursside ekspluateerimisest saab tuua lepituse. Kasvukõver tuleb lihtsalt vahelduseks sissepoole pöörata ja nautida vertikaalsust tema hingekõrgustes, mitte põleda titaanlikus ihas kõike ümbritsevat oma psühhootilisele tahtele allutada. See vahest ongi koroonaviirusest kultuurikriitiku salaõpetus: meie kultuur, sündinud Prometheuse tulest süüdatud lõkkest, on juba läbinisti hinge mattev. Seega, stressipall julgelt pihku ja šamaanirännakule Toonelasse hinge tagasi tooma: katku katku, muidu jääd katku ja muld Sind katku!