Ich habe mich verlaufen

Eestlane on nagu Pampers, mis imeb endasse igasugu sitta, muutub vähehaaval raskemaks ja kestab heroiliselt lõpuni, kuni töö on tehtud. (Valdur Mikita)

Meenutan. 2021 august, millest annab välja tulla. Tööelu murepilved, mis olid aegamisi tihenemas harutamatuks entroopiliseks puntraks, nõnda et pärandvarastatud süsteemide kõdulehka lekkis ka meediasse.
Tulise jooksukire äkiline kadumine kesk kaunist jooksusuve. Koroonajastu oma pere-ja rahvuskehandit sandistava hüsteeriaga, üldse koperdamine pereelukana oma risti kandmisel. Sõbra enesetapp. Tasapisi üha tigestusin, tajudes võimetust oma sügavamat olemust pingestunud psüühest lahutada. Muidugi oli eelnev võrdlemisi tühiste kannatusekeste nimekiri, aga ettelaotud rööbastes võrdlemisi hüplikult edasi logistav elurong tahab kas maha hüppamist või kindlamat tüürimist.

Juhtumisi leitud ja minu paatunud südame helisema pannud töökuulutus ning kandideerimisele järgnenud töövestluste voorudele saabus kulminatsioon võiduka finišisirgega. Mis siis muud kui ergastuda inim-elektronina kõrgema energiatasemega eluorbiidile või lagunema siis juba lõplikult kellekski teiseks. Heidelbergi [,] inimeseks saama ehk EMBL-i molekulaarbioloogidele IT-süsteemidesse soomeugrilikku hägusloogikat tooma.

Mikrotuubulid

Viskan arhitekti pilgu sissepoole ja näen, kuidas liikvel keharakkudes mikrotuubulitest torud ühest otsast tellinguid loovad ja teisest hävitavad - nagu India tänavaäärsetel, kus majad on alatises ehitusseisundis - ja kuidas kunagi lödisevaks geeliks peetud rakuplasmas moodustuvad struktuurid vastavalt välistele tõugetele, tõmmetele, keeristele, mille pärisnimeks on elu. Selles elumeres peavad mikrotuubulid rakkudevahelist kontakt-tantsu, kus voogavad kehakuju muutused on vilka polüloogi tulemus. Et mikrotuubulid on lisaks osavad tõmmitsad, toimetavad nad asjalikult nii kromosoomide jaotamist raku jagunemisel kui ainevahetuse logistikat, olles omamoodi rakusiseseks toiduliftiks. Kas peaksin siis imestama, et Penrose ja Hameroff ajurakkude mikrotuubuleid kvantmaagilisteks struktuurideks peavad, mis viimati veel meie ajuolluse teadvelolekusse toob? Kuidas ka poleks, tahaksid paljud mikrotuubulite fännid teada, kelle mahitusel vihuvad need taktikepid imetegusid teha… sisseharjutatud kvantmuusika, morfoloogiline resonants või ikkagi tühi molekulaarne kolistamine jumatest hüljatud, eesmärgita universumis?

Tegin Heidelbergi saabumise järgsel päeval jooksutiiru Odenwaldi lõunaosa mägistel metsaradadel ja lõpuks langesin Klosterhofi pruulikoja kaudu alla langedes taas Neckari jõe äärde. Sörgin ka üle kuulsa Alte Brücke silla, mis märksa staatilisem looming võrreldes mikrotuubulitega. Võin siit läbi joostes kujutleda küll, kuidas sillakivid ise mu jalataldadesse nakkuvad, anorgaaniliselt kadestades või hoopis kannustades tõtlikku looma. Nii võis olla küll, jah - nii oligi! Mõtlen hiljem, et see ju väga-väga geo-loogiline, et kividki iial päriselt paigal ei püsida taha.

Valus on see, et mina läksin ees ja alles mitmete kuude pärast tuleb pere järgi. Esimene nädal oli raske, igatsustunne on suur. Kohe on isadepäev ja koju jäänud vahvast rottide kolmikust heitis ET hinge.