Eel-ja järelmõtted Elujooksu 2020 ühistreeningute avaüritusele.

Et me juba Tsooni sattusime, tasus mul teemakohane häälestus (Stimmung) kodus läbi viia ja Tarkovski “Stalker” uuesti üle silmata. Alustasin juba Uku uneajal ja jätkasin koos unerüpest elutuppa taarunud poisinagaga: selgus, et filmi veniv pildikeel hoiab kummatigi parasjagu pinget, et 4-aastastki pooltunniks köita. Leidub kaadervärke ja varemeid ning kogu aeg on ju oht õhus!

Jooksutreener kui stalker

11nda juuni päikselisel neljapäeval veiklesid elujooksjad vektoril Kalamaja kalmistupark->Noblessner->Patarei vangla->Linnahall ja sissejuhatavad noodid mängisid maha mina, Merike, Gery ja Allan, kes jagas jooksustalkerina ka juhendavaid õpetussõnu ja harjutusi, kuidas vaimu kõrval ka keha jooksuks valmis seada. Kes siis on õige jooksutreener? Ma liigun selle mitme muutujaga võrrandi lahendamisel edasi kolmes etapis, millest esimesed kaks jätan visandlikuks:

  1. treener kui tahte topeldaja (“kes tahab et ma tahaksin”) - Sloterdijki sõnastus, treener kui motivatsioonimasin.
  2. treener kui guru ehk sanskritist otsepandult - “see, kes eemaldab pimeduse” ; treener kui (treening)metodoloogiline masin, kelle õpetussõnasid tuleb sportlasel kehastada.
  3. treener kui stalker - vilunud juhendaja, kes on ise kogenud ohte ja näeb neid ette seal, kus (eriti algaja) harrastaja neid ei taju.

Treener kui stalker loovib treeningprotsessi nõtkete kõrvalekeeramiste ja kõrgendatud ettevaatlikusega soovide toani (jah, me teame et oma sisimas ihkavad kõik maratoni joosta!), loopides ohukohtade tuvastamiseks mutreid (treeningkavad, pulsikontrollid, laktaaditestid). Sest ühtäkki jooksmisele avenenud entusiastlik huviline tahaks ju sirgjoonelist teed käies koormusi lihtsalt kasvatada ja kasvatada - ega taipaks pidureid panna enne seda kui kõõlused või põlved pikemale pausile kutsuvad.

Aegamööda soovide toani lähenedes mõistavad esiti stalkeri õpetussõnadest rippuvad jooksuhuvilised omal jalal jooksuteekonna raskuse ilu ja saavad liha poolest valmis järgmiseks etapiks, mida võib nimetada jooksustalkeri gurustumiseks. Üha enam hakkab õpetussõnade kõrvale kerkima tähendussõnu - filmis on nt taoliseks episoodiks osaliselt Daodejingi 76ndast peatükist pärinev sisekõne:

“Sündides on inimene pehme ja nõrk; surnult ta on kange ja kõva.” (J. Kaplinski tõlkes)

Arhetüüpsete tegelaste (Teadlase ja Kirjaniku) algne motivatsioon lahjeneb ja nõnda ei astu kumbki neist soovide tuppa - sest eesmärk, mis algselt motiveeris, on kaotanud tähenduse. Sisekaemuslik retk imeväelisse ruumi (Strugatskite raamatus on toa asemel küll Kuldkera) on spiraalne keerlemine iseeneses kobrutava tühjuse ümber, millest haaravad kinni vaid need, kes on päriselt kaotanud lootuse. Kas soovide tuba sellisena üldse filmireaalsuses eksisteerib või on tegu budistlikust traditsioonist pärit müütilise Shambhala kuningriigi analoogiga (mida on küll geograafilise reaalsusena taga otsitud, aga tõlgendatud vaimse teekonna kujuteldava sihtmärgina), ei tea.

Igatahes. Tsooni siseneti uljalt, aga väljuti teisenenult, alandlikult.

Elujooksustalkeri käe all võivad küll olümpiarekordid purustamata jääda, aga kes seda tõeliselt soovib (aga me ju ei tea, mida me päriselt soovime; filmist: “mõtleme küll, et oleme taimetoitlased, aga tegelikult himustame liha”), saab just Elujooksu kui Tsooni sisenedes vaimu ju keha ühendamise ette võtta ka võiduuskselt. See tee kulgeb umbes selliseid rööpaid pidi nagu 20nda sajandi alguses kirjutab “Eesti Spordileht”:

alaline hoolas harjutamine väikeste iseseatavate raskuste võitmiseks on edukaim tee otsejoonelikkuse hoidmiseks elu kaaluvamates küsimustes.

Mis on kellegi jaoks need kaaluvamad küsimused, on juba eraldi rehkendus. Aga raskuste kogemine pole jooksmises ainus naudingutee, alternatiive saab kogeda kas isepäi jooksma vaimlema minnes või siis juba kogukonniti ehk põhjalikumalt jooksulugudes laagerdudes.