On üsna barbaarne Arvo Pärdi “Für Alina”, “Spiegel im Spiegel” või “Eesti hällilaulu” saatel kükke ja igast jalaviibutusi sooritada; või ka Hasso Krulli vahendatud Descola animistlikku ontoloogiat kummilinditreeningus sisse libistada. Enam siiski ei häbene (sarnast teinuvat ju ka Zatopek ja Bruce Lee-gi), et kultuurikõrgustele auväärsemas, rodinlikus istumispoosis või muus kohasemas kehapraktikas sissepääsu ei ava. Kui koroonakriisist midagi õppida, siis seda, et andmed ei liikunud (Terviseamet) ja inimesed ei liikunud (Püsi kodus!) - ent liikumine on meie loomuses (ja seda nii lihas-kui ajurakkudes), mitte eraldiseisev tegevus, mida rabateedel või treeningsaalides ette võtta.

Julmemad pühadusteotused on mantrade teotamise (mantra=kõnetegu minu anastavas tõlkes sanskriti keelest) vallast. Siin om kõik sassi läinud, ei mingit rituaalset keha või koha puhastamist, ei mingit püha heli väärikat-hillitsetut väljutamist - vajrasattva 100-silbilist mantrat ei sõnu ma üksnes omamisi, vaid mantrapomin kriiskub männimetsas lipates hooti pool-iseeneslikeks hüüatusteks. HA HA HA HA HO! karjatan ma ja võtan järgmise kurvi, mille tagant paistab metsavaikust otsiv kepikõndija. Meie pilgud ei kohtu.

Polegi vististi palju aega sellelaadse neuroosini, mil mõned argisemad sundmõtted või tähendusetud vormelid nagu “kas oleme inimesed? - jaa!” või “jätku leiba - jätku tarvis!” jooksuteadvusesse end istutavad ja jaburust kruvides pika jooksuotsa lõpuni pähe tuikama jäävad. Siit - kui tsiteerida klassikuid ehk vendasid Strugatseid raamatust “Miljard aastat enne maailmalõppu” - jäävad mulle inimühiskonnas kõndimiseks vaid mahajäetud ja kõrvalised rajad, kus Nietzsche ja Kristus lepitamatult minus amokki jooksevad.

Aga saagu ka arhailisemat sugrilikkust emadepäevaks: vana naise mõttekäigud on tiibsad, nad käivad kõrgelt ja neis on ulatust, kuid nende väljaütlemiseks pole veel loodud sõnu… (N. Baturin, “Noor jää”)