silmad lahti, jalga dressid
ja kohvitilgaga end virgeks laen
üks luuletus must tulistvalu välja pressib
kui kotkapilgult iseoma joosta vemmeldavat keha kaen
üllalt taandun, vaid pilveservalt
pilkupidi allapoole turritan
ja üha kuulen, salamisi-õrnalt
kuis vudivärten värsijalgu vurritab
küllalt, maandun!
ning tempo tõuseb, hing lõõtsutades
vastu kopsunahka nüpeldab
ja keha õlgu õõtsutades
lõpuverstu lõikudesse tükeldab
trahh!
ah, andke kähku vein, mu käes on korgitser…
veel viimne trohheus must välja urgitseb