09.07.19

Öisel tunnil saatis Tapio Koski mulle fb-s häälsõnumi.
Tapio on raamatu “The Phenomenology and Philosophy of Running” autor, kelleni mul õnnestus aastaid tagasi kühveldada internetikontakt ja vahetada mõned mõtted jooksufilosoofia teemal. Tegu on spordifilosoofiga, kellel on must vöö karates ja vöövahel veel palju aastaid zen-meditatsiooni praktikat. Viimane kord kui kirjutasime, oli ta vigastusega pikemal jooksupausil, kuid utsitas keha asendusena ratta ja jõusaaliga.
Tookord oli meil meilitsi jutuks iseäranis Heideggeriga jooksuime valgustamine, fb-s lisas ta hiljem:

One critic said about my Philosophy of Running that Heidegger took running only few steps when reaching a tram. So, what can we benefit Heidegger`s philosophy. I did not comment.

Kõige imelikum oli toona, et Heidegger oli pisteliselt teemaks ka Kristjan Puusillal (Elujooksu laagrist 2011 ja 2012 juba, mäletan) ning minul endalgi tekkisid teistsugused seosed juba natuke varem, algatatud Heideggeri “Küsimus tehnika järele” esseest - ja neid tehnika olemust luudeni lahkavaid lehti on minu jooksmisele heidetus siiamaani reflekteerima jäänud, ehkki suurem osa suust sai puhtaks Akadeemia “Jooksuaskeesist” artiklis ja lähitulevikku tõttan teiste küsimustega.

Häälsõnumis laulis üks mees inglise keeles, natuke ragiseval taustal ja kitarrisaatel. Küsisin hiljem üle - palaks oli King Crimsoni lugu “Islands”. King Crimsoni punt pandi kokku aastal 1968. Igatahes oli see Tapio ise, kes laulis.