02.07.19

Täna käis laulupeo tuli Hara sadamas ja viidi paadiga seal korraks Hara saarelt läbi, mälestamaks Birgiti vanaisa Virgo Haraveed.
Pippa ja Birgit olid ka paadis ja nägid pealt laulupeo tule korraks kustumise saladust. Olümpiamängude tõrvikutraditsioon on Natsi-Saksamaa juurutatud kaunis komme, eestlased võtsid tõrviku laulupihku aasta pärast Praha kevadet, 1969-ndal.
Mina pole kunagi laulupeol käinud. Eile tulid Birgiti Kanada ja Austraalia sugulased Harale külla ja käisime neid seal vastu võtmas ja kohvilauas jäi kui õhku rippuma see meiepoolne leigus laulupeo osas, eriti kuna Birgit suguvõsa teises tiivas on Voorandite pere, kes vist kõik laulust toituvad.

Minu laulupeetus pole diagnoositav pärnitsaliku globalismina, vaid seletatav ehk “ära tee massistseeni sellest!” tunnetusega regi-ja rahvalauludest, tahtmatusest tubli baltisaksa romanitismi vaimus sulada illusoorselt ühte küllap tõesti vägeva ühtelaulmise najal. Hindan seda ühtesulamise vajadust, aga selle kunstlik-väline vorm - ehkki vististi parim, mis meile rahvana ühisosana saada on (suusatamine on ju nüüdseks surnud), - peletab mu introversse loomuse endamisi regilaule mantradega pooleks soiguma viisil nagu eestlasedki tavatsesid töö-või lõbusaateks publikuta leelotada.
On palju neid, kelledele laulupidu on kirikuks nagu mulle seda jooksmine on.