30.06.19

Ideaalne suvepäev. Varahommikul jooksuga Kuusalust Loksale, seal Ukuga mustikale ja Valgejõkke suplema. Siis uuesti mustikad ja meres lainete püüdmine. Uku on hüperentusiastlik lainemurdja, rõõmust pakatav veehull, kes mäsleb lainevahus kuni huuled sinised ja tahaks muidugi kauemgi veel.
Siis kõht täis ja ukupoisi looga magama. Täna nõudis Uku lugu, kus ta sööb kohukest ja muutub kolmjalaks.

Pärast und uuesti merre, Birgit ja Pippa ka. Läks pööraseks pritsimiseks. Pippa oli Ukule kaevanud tohutusügava augu liiva sisse ja Uku mahtus sinna kakrass sisse nagu rusikas silmaauku. Edasi sõitsime veel Pärispea randa kive loopima.
Birgit: Uku, ära nii suuri kive viska!
Uku: ma viskan ainult nii suuri kui jaksan!
Loopisime Birgitiga võidu kaugust, tema viskekäsi on meeste omadega suht võrdne, tänapäeva “keskmisest mehest” kindlasti üle.

Õhtul kui viimase bussi peale läksin, helistas Maarja ja vestlesime tunnikese ja sain omamoodi teraapilise seansi, elu oma mitmekesistes kannatustes ja rõõmudes.
Enne magamaminekut tasakaaluks Uku Masingu pessimismi põhjendust otsa.

Kui Birgit Uku nime välja pakkus, polnud etteplaneeritud sünkroonsust ei minu vanavanaisa Uku ega ka Uku Masingu suunas. Uku Masing on kõige sasisemaks sõlmitud paradoks, mida mõõgaga ei raiu lahendada.