26.06.19

Ei, Haraway on äge veidrik. Kirjutab kuulsast protistist Mixotricha paradoxa, kes eluneb Austraalia termiidi soolikates ja on juba ise mitmest-setmest olendist kokku hakanud kobarorganism, vastuoluline olend, kellel on juuksed sassis.
Tuli meelde, kuidas kuskil kuu aega tagasi jõudisn vaimustuda vahutavat tupevoolust ehk trihhomonoosi põhjustavast olendist nimega Trichomonas vaginalis, M paradoxaga samasse ordusse kuuluvast protistist. Sellel targal pisiparasiidil on kolm korda rohkem valku kodeerivaid geene kui inimesel.
Aga tal pole endosümbiontidest energiajänkusid-mitokondreid! Õigemini, tal on hüdrogenosoomid, mis on mitokondritest arenenud hapnikuvõlas toimetamise tagajärjel.
Ta ei parasiteeru mitte rakkude sees, vaid hõljub ringi kuseteede rakkudevahelises ruumis seni kuni otsustab end koos seltsilistega epiteelkoe külge haakida ja - tehes läbi amööbse moonde, - kukub epiteelrakke lõhkuma ja neid jupikaupa alla kugistama. Jõle elajas! Kui sa genitaalidest lõhnad nagu oleksid räimed püksis, siis võib see pahalane sinus laamendada.

Aastal 2008 sättisin Poognasse regivärsilise loitsu:

kasva kasva seenekene
kosu kallis metsaline
hargne hoogsalt armas tõbras
annaks looja sulle tarmu
kesta selles pyhakojas
murtud sydamete roojas
kasva kasva seenekene
kogu rammu ihu ligi
kogu armu hinge ligi
oota uksed päranigi
herpest sitta kust ja higi

Too pühendusluul kõneles küll seenhaigusest - kandidoosist ehk tupeseenest. On veel meest piisavalt terava ninaga, et pimesikuna trihhomonoosil ja tupeseenel vahet teha?
Teadushuvilised kunstihinged on varbavahedes, kaenlaalustes jm elavatest bakteritest mitmesuguseid juustusorte meisterdanud.

Aga lõppeks - need Austraalia termiidid siis, kellede soolikates paradoksaalsed karvulised elavad, need kasvatavad ise ka juba ajast aega sipelgate kombel seeni (Termitomyces). Haraway-ga jätkan, ta kompenseerib täpselt selle, mis Hararis puudu on - nii eluteaduste tegeliku tundmise kui ka kunstnikuhinge.

Harawayd teadsin varem kui küborgitest kõnelejat, Tartu Ülikoolis sain temast õppejõu Anne Kulli kaudu teada.
Nüüd näen teda kaheksajalast kõnelevat ja minus ärkas üks küborglik pilt endast, mille olin oma virtuaalsele alter egole kunagi külge kleepinud kui Nõo Reaalgümnaasiumis õppides (ja intras elades) pelgalt tekstuaalsest MUD-mängust üdini haaratud olin. Sain oma Snape nimelise mudamängu tegelase kuidagi kahtlasel teel, mäletatavasti panin selle kellegilt pihta, nimetasin suva järgi ümber ja leveldasin pahaaimamatult edasi, kuni see hübriidne olend mind endasse mässis. Klasside poolest olin elementalist, technomancer ja mindbender.
Katsetasin erinevate rassidega, aga lõpuks jäin pidama sülfiks-olemise juurde, selle rassi kohta saab siiamaani Clandestine lehelt lugeda:

Small white bulging creatures they were once kept as farm animals and used for the sweet white milk the females produce. Eventually they freed themselves from the control of the Spriggans and have formed their own society with a complex caste system dependent on whose female can produce the most milk. They are also fiercely independent and vehement about the rights of the individual.

Aga pildi panin endast hoopis sellise (vaat kus kombitsalaadsete piimanisadega sülf!):

See karakter andis mulle tänasessegi päeva ulatuva meiliaadressi snaperski[ätt]gmail.com.
Ja, et oleks selge, ma pole Potterit kordagi lugenud. Nüüd pole mõni aasta sisse loginud ja kardan, et Snape on kadunud hing. Veel tudengipõlves sähvisid Snape sülfiidsetest kombitsatest vägevad loitsud.
Olin siis rohkem sõdalane (PK ehk player kill peale väljas), kes lihvis oma oskusi arutul hulgal leveldades - tõsi, seal olid abiks tapatööd automatiseerivad skriptid, mis olid mulle esimeseks mõttekaks koodikirjutamise praktikaks.
NRG-s õppisime progremist Turbo Pascal 7.0 peal, kuid too punnitamine oli liiga abstraktne.

Aga ajateenistus võõrutas mind MUD-ist ja sealtpeale naasesin vaid põgusateks nostalgiahetkedeks. Clandestine oli siis juba mahajäetud koht, vaid mõni üksik logis teadmata põhjusel kadunud maailma sisse. Mäletan ennast seal usuvahetajana, kuid kõige truum olin siiski Takhisise religioonile:

Spawned from the grey mists of chaos the dragon goddess Takhisis came upon  
the astral plane and wreaked havoc with the gods.  Her wrath fell first  
upon Mystara and she fell ill with a magical plague.  The wars raged on  
and finally Takhisis stood upon the throne of eternity.  As she looked  
down though she saw the sick and ailing body of Mystara, in a moment that  
could only be described as miraculous, Takhisis' heart was touched with a  
golden light.  As the light came upon her she restored Mystara and  
recanted her claim to the throne.  In the ensuing years, Takhisis became  
one with the chaos but always remembered the goodness she felt.  
Even now she strives to do right but in her own mischievous ways, often the gods  
have grown annoyed with her but always they remember the power she once    
threw upon their throne.