25.06.19

Töökoosolek oli kella 15-st vanalinnas ja kuna sai tunniga hakkama, kompisid mu jalad Snelli staadionit, kus lõigutasin kilomeetriseid juppe kuni isu täis sai.
Poisid tagusid palli ja nii mõnigi kord tuli slaalomit kluttide vahelt ja ülehüppeid pallidest sooritada. Bussis sahmasin leemendavate kaenlaaluste taltsutamiseks vaguralt oksad koos Harawayd otsa. Kõige ktoonilisem osa järgnes aga bussilt maha tulles, kus nina tõmbas tervituseks sisse hea sõõmu tuttavat sealäga virtsalehka.

Haraway on sümpaatne oma huumusliku sümpoieetikaga, aga… tema metafoorides mädaneb midagi; või mädaneb minus? Feminism on seal oma parimas ja näpuotsaga ka halvimas. Halvim - et Gaia on tal juuritud emalikkusest lagedaks.
Nii jääb ktooniliste loomevägede möll vihmausside ja ämblikute kompamis- ja seedeprotsessiks; eluandvast tissist ja tussist on ta kuss.
See nägemus Gaiast oleks võrreldav hüpoteetilise hinduisti omaga, kes laoks andunult mantrasid Kalile, aga demonstratoovselt ei taha midagi teada Durgast.
Kali Durge namo namaha! Olgu, Kali ja Durga on pigemini sünkretistlikult kokku pandud, aga Durga näitel siis: oleks veider kui navaratri pidustuste ajal jäetakse üks Durga emanatsioonidest, nt Skandamata tema emalikkuse aspekti pärast austamata, ja kogu pühaduse napsab vahkvägev Kalaratri.

Viljakus emadusena ei peaks saama tühja põlustatud, ette kujutatud patriarhaarse kämbla sooritatud seemendusaktina inimlehmade kallal. Make oddkins, not babies! hüüab Haraday. Kes aga need säravad veidrikud sünnitas?
Ktoonilisusele peab järgnema tektoonilisus - maalihked raputamaks sügavamõtteline risoomsus uuteks mandriteks; hierarhiaid pelgamata, loobudes feministlikust juurdemõeldust.
Haraway ehk Hara tee - kas saame Birgitiga kunagi Hara maalapil põllulapi vilja kandma ja mingitsorti lobudiku püsti, et elukaare alumises otsas sinna libiseda?