21.06.19

Täna vaatasime Ukuga uuesti “WALL-E” ulmemultikat, kus vanakooli prügirobot armus vingesse robot-sondi EVE ja nad koos päästsid inimkonna tuleviku kurjaks käänanud pardaroboti käest.
Pärast mängis õues Liisiga, hüppasid kummidel ja kiikusid kõrvuti ning Uku hüüatas järsku nõudlikult Liisi poole küünitades: käsi! Ja haarduski kättpidi ta külge samamoodi kui WALL-E kohmakad robotsõrmed EVE tiib-jäsemesse.

Ingrid küsis eile, kas olen Daniel Vaariku jooksuartiklit Müürilehes lugenud ja seal jutuks tulnud Murakami jooksuraamatut.
Tõesti juhtusin lugema seda Vaariku artiklit, millel on mikitalik tunnetus jooksmise imest. Mikita ise seob loovuse üsna ühemõtteliselt füüsilise aktiivsusega, selle kõige kontsentreeritum avaldus on tema Arvo Pärdi keskuses sel aastal peetud ööülikooli mõtisklus.
Loovuse alalhoidmise infrastruktuurina kiidab ta liikumise üsnagi tuntud ajurakke sünnitavat toimet, tehes aga tõepoolest olulise lisanduse: selleks, et imekombel jalgupidi kätte võidetud neuronid alles jääks, on tarvis neid kasutama hakata, ehk siis kombineerida mõttetegevust liikvelolekuga.

Seda teed paistab viimastel aastatel (tervisemurede sunnil?) väntavat ka Kivisildnik, kelle teadatuntud spordiviha (esp tema lause - Arvo Pärt ja Erki Nool on ühe perse kaks kannikat) palangute palgel ei kahtlustaks tema perset sadulas higistamas.
Murakami raamatut lugesin aastaid tagasi, kuid pean rohkemat tema “Kafka mererannast”; tõsi, selle kauni raamatu lugemisele libestas mind just see kultuslik jooksuraamat. Olen nüüd parasjagu virelenud ilukirjanduse paastul, kuid puhkuse kingitud õhtutundidel ja Uku uneajal olen suutnud siiski nii “Olemise talumatu kerguse” kui “Teadmatuse” sisse saada.
Järgmise aasta maikuus on Praha maraton. Prahaga tegeles vaibumatult Kundera, Prahas elas Kafka. Enn Selliku Prahas 1978 joostud 10K aeg 27:40 on siiani Eesti rekordiks. Prahas pidas 1968 a kõne ja seisis vene tankide ees ka inimnäolise kommunismi eestkõneleja, jooksulegend Emil Zátopek, kes venelaste lömastatud Praha kevade järel tehti aegamisi tümaks (nt töötas ta seitse aastat uraanikaevanduses) samasuguse loogika toel kui Tomaš kirurgist aknapesijaks Kundera raamatus. Zátopek oli lisaks meeletutele jooksutreeningutele kuulus ka oma omapärase kehatehnika poolest - öeldi, et jookseb nagu maadleks kogu maa kaheksajalaga. Tema maratonimark 2:23:03 (joostud 1952 a Helsingi OM-il, kus ta võitis lisaks 5K ja 10K distantsile takkapihta maratoni, milles ta veel võistelnud polnudki) oli mul veel paar aastat tagasi jalaulatuses… kas ehk 2020 aasta kevadel, Prahas?