Mononukleoosi päevaraamat: 47
19.06.19
Uku: Ma nägin unes, et emme oli siin ja robotid olid ka.
Mina: Mis siis sai?*
Uku: Midagi, lihtsalt niisama.*
Kui uskuda linna sotsiaalabikeskuse infot, siis pole sisserännanud romade näol Valgas siiski tegu Soomest välja saadetud kriminaalidega nagu suur osa Valga rahvast arvab, vaid Lätist sisse voolanud võõra mustlasrahvaga, kelledega jamasid kohalikel tõesti jätkub. Varastamised, vägistamised, tapmised. Valgas on mustlased elanud juba sada aastat ja nood põlismustlased on aegamisi usalduse ära teeninud, ehkki tööle on neil endiselt raske saada kui nad ka soovivad. Isa rääkis ühe loo Oru tänaval elanud traktoristist ja autoparandajast Eimarist, kellel mustlased kunagi trimmeri õuest pihta panid. Eimar läks kohemaid mustlaste juurde ja ütles, et ühtegi nende autot enne parandusse ei võta kui trimmer on tagasi toodud. Järgmisel päeval oligi trimmer tagasi toodud. Üldiselt põlismustlased kohalikelt asju enam sisse ei vehi, pigem ripakil vanarauda jms.
Mustlaseid näeb Valgas praegusel ajal tõesti palju… Ukuga spordikeskusega kõrvu olevale mänguväljakule minnes oli seal mitu perekonda. Kuna oli palav, pikutasin mänguauto kõrval palja ülakehaga ja üks pisikest titte süles kandev noor mustlasnaine seletas mulle vene keeles, et pangu ma aga särk selga, siin mänguplatsil on pisikesi tüdrukuid. Vaatasin talle pikalt otsa, ta korrutas muudkui oma juttu juba üsna närviliselt, aga nähes et ma oma tisse kinni ei kata, liikusid teise kohta.
Teine mustlaspere jäi aga sinna ja kahe poisiga oli Ukul päris lõbus mängida - nad jooksid suu kõrvuni kui Uku veepüstoliga neid taga ajas ja pritsis.
Pedeli jõe ääres käisime ronimas ja suplemas, teel sinna võtsime pärnadest lõhnu ninna ja suminat kõrvu, juba mõned õitsesid magusalt. Muru trimmerdati siin-seal pea ühtlase taustakärana, mõnusat-rohelist tapamaja hõngu jagus suveleitsakusse.
Üks viieaastane tüdruk õpetas Ukule ronimistrikke, mina tõmbasin lõuga, et sutike elu ka ülakehasse sisse puhuda.