18.06.19

Eile käisime selsamal põllul, kuskandis nuga välkus. Siin Läti piiri ligiduses laiub tublisti reformimata riigimaad, mida isa-ema on koos teiste rohenäppudega juba aastakümneid põllumaana pidanud.
Kõik käib käsitsi ja mahedalt, viimastel aastatel pole vist traktorgi vagusid sisse tõmmand, sest tuttav traktorist suri mõni aasta tagasi ära. Vanemate põhilised hoolealused: kartul, porgand, peet, küüslauk, sibul, till, maasikad; vahel ka herned ja oad ning kasvuhoonetes tomatid-kurgid-paprikad. Samuti kasvavad siin kõrvitsad ja mõnel aastal on isa ka arbuusidega katsetanud.

Põld tahab kevadest sügiseni mitu tundi päevas hoolt ja seda ta saab. Isal istub see maa nõnda südames, et ei taha kuidagi põllupinda vähendada, nagu ema ütleb: põld on tema elu. Otsustavalt on mõlemad keeldunud ka arvutivärgendusest.

Ukuga tahtsin kartulimardikaid noppida, kuid siis märkas ta maasikaid ja hakkas neid mõminal lõhverdama. Jõudsingi vaid ühe Koloraado mardika purki pista (ema sai neid kokku kümme!), siis pidin Ukule seltsiks minema, ta juba kergelt pöörasena sikutas seal tooreidki marju varre küljest lahti.
Ema leidis mardika tõukusid ka ühe perekonna jagu. Meenusid tajupildid lapsepõlvest, kus isa suured paksud punased tõugud otse sõrmede vahel puruks litsus nii et oranži löga pritsis.
Teised kõik korjasid soolvett täis purki, aga isa ei vaevunud sellega jandama ja aeglase agoonia asemel kinkis neile kiire surma. Need kahjurid toodi Euroopasse Ameerikast ja Eestis näitasid nad oma nägu wikipedia kohaselt alles 1965a, samal ajal Kossõgini reformiga.

Kui ma õhtul enne magama heitmist Birgitile helistan ja Ukule telefoni annan, hakkab väikemees ühtevalu kordama: emme, tule ka siia, ma olen väga kurb!
Ja tõesti pisarad jooksevad mööda põski ja teevad telefoni nii märjaks, et mul ei õnnestu pärast kõne nupust lõpetada.