14.06.19

Eesti metsanduse arengukava arutelud kisuvad sosisteles-salamisi rappa. Postimehes, Madis Iganõmme vahendatud tuuled töökoosolekult:

Tööstuse esindajate üksmeelne seisukoht oli, et metsanduse arengukavasse pole vaja sisse kirjutada püsimetsanduse mõistet, see polevat tänapäeval võimalik. /../ Kõlas ka seisukoht, et lastagu rohkem raiuda, siis riik saab suuremat maksutulu ja selle arvelt näiteks looduskaitseametnikke juurde palgata.

Ukuga käisime täna Energia Avastuskeskuses, see oli tal juba kolmas kord. Täna Birgit meenutas, et esimest korda sai seal kõik koos käidud ajal, mil Uku veel kõhus kükitas. Siis tulnuvatki Birgitil mõte pojale miskitpidi välguga seotud nimi panna. Zack oli üks nimemõte (Zechariah, hbr k “Jumal mäletab”), aga oli veel teisigi.
Alles hiljem tuli ta äiksejumal Uku nimega, mis juhtumisi ühendas ära mu vapsist vanavanaisaga, kelle hüüdnimeks Uku oli.
Teist korda käisin Ukuga Finestmedia kolleegidega firma poolt korraldatud lasteüritusel, kus tehti ka teadusteatrit ja nägi legendaardset Välgumeest (Aare Baumer) toimetamas. Tänagi kandsin seljas Finestmedia välgulogolist särki, kuid välgušoud viisid läbi lühiformaadis kaks naist, Faraday puuri (Uku pidas seda täna vanglaks) keegi ei läinud, Tesla transformaatoril lasti omasoodu esineda. Veel üks sünkroonsus päevadetaguse tooruse-temaatikasse: Tesla transformaatori elektrood on toroidse sõõriku kujuline. Siit saaks sukelduda võluvasse, toroidselt toodetud priienergia esoteerikasse, aga jätan selle risomaatilise jätke kodutööks ripakile.

Uku vaimustus seegi kord enim tuuletunnelist ja palli õhus hüpitavast torust, aga ka nendest arvukatest väntamistest-vajutamistest, milledega sai lampe põlema sütitada. Ja nupust, millega sai äikesemürinat ise tekitada.

Eilse sain üle pika aja oma sõbra Frediga kokku ja matkasin temaga Kõrvemaal Pärnjärve ja Paukjärve ümbruses, kus eelmisel päeval olin üksinda luusinud.
Füüsiliselt juhtund temaga viimasel ajal harva kokku, aga sisemiselt haagin endiselt tema omailmaga hästi. Mitmetel temaga üles võetud teemadel on pikem ajalugu taga, mõnede seesuguste seltsis sai ka eile jalutatud.

Õhtul vaatasin Birgitiga dokki surematust sepitsevatest uue aja Silicon Valley alkeemikutest; olin selle Harari raamatule (ikka veel) mõeldes välja otsinud, et oma silma-kõrvaga dataiste kaeda, kes unistavad kas surma ära kaotamisest või omale kalli isiksuse surmajärgsest põlistamisest uue bioloogilise või tehisliku (nt nanorobotitetest moodustatud) meediumi abil.
See lühidokk oli rusutud pöörasest tehnoutopismist, mis ei taha tunnistada surma nimelist evolutsioonilist leiutist ja loodab tehnoloogiliste lahenduste kaudu termodünaamika teise seaduse hegemoonia alt pääseda. Surma kaudu ju ülepea saab võimalikuks uuenemiste protsess, vähekene igavesem elu on tagatud järglaste ahela kaudu, kelledesse pärandunud geenid ulatavad uuele generatsioonile osa sellest bioloogilisest mälupangast, mis on värske olendi stardipaketiks optimaalne. Elu igipõline ringkäik vajab surma, et vana risuks ette ei jääks.
Miks peaks inimisiksust tühja kaasa lohistatama, miks on säärast tagurlikku moodustist igavikuservale upitada vaja?

Praegu ei taha kuidagi meelde tulla selle ulmejutustuse nimi, kus inimesed uurivad väljasurnud planeeti, millel ometigi kolistavad lakkamatult edasi töötada kunagi mõistuslike olendite poolt välja töötatud (aga nüüdseks kadunud) oma töörežiimi lukustunud seadeldised. Nüüd mõtlen ise juurde: need eluta masinad aga, keda tulevased tulnukad saavad ehk kohtama, on end surematuteks robotiteks nuputanud inimjäänused, kellede hävimatuse tagasid moonded perpetum mobile laadis toimekateks ent tähendusetuteks masinateks.
Niisiis, surm on innovatilisem kui dataistide unistused:

  1. üks osa neist tahab vana riistvara peal üha uuenevat softi käivitada - need, kes sedasama keha näiteks tuhandeaastaseks tahavad elatada nii, et vaim ikka virge püsiks ja eluga kaasas käiks, nagu öeldakse.
  2. teine osa neist ei taha küll riistvara säilitada, küll aga loodavad istutada ühesama isiksuse misiganes infokandiasse dawkinsilikus lootuses, et life is just a bytes and bytes and bytes of digital information.

Jättes CRISPR jt geenitehnoloogilised mängud kõrvale - loomulikult on regeneratiivse meditsiini, iseäranis tüvirakkude teraapia potentsiaal vägev, küsimus on nii eksistentsiaalses kui eetilises printsiibis - kas oleme selleks valmis ja kas oleme selle ära teeninud?
Tunnistan puhuti Harari-kriitiku minus kõnelevat sisikonna kaudu (nii nagu Oidsalu nägi Kaplinski eesnääret Loomingusse kirjutavat) ja teatavad ludiitlikud tendentsid minus hakatuvad kärme käärsoole-kõhutundena ennemini kui ajukäärust.
Sõnaga, Maa ei seedi meie surematust ära. Kurvasilmne igavikuihaleja Aubrey de Grey tegi filmis, küllap pikemalt oma tegemistega kriitikatulva all vaevlejana, kannatamatu žesti, et keskkonnajamadele on juba tehnoloogilised lahendused leitud. Ahah.

Oli näha, et rohelist nutulaulu tema juba kuulata ei kannata. Tahaks vahel isegi kapselduda omailma, totaalseks jooksuolendiks… ja taandada kõik-kõik asjad jooksujalgade ja Jumala koreograafilisele kõnelusele:

God, yu tekem han blong mi
Blong givhan long nara man!