12.06.19

Hommikul korjan väikese kilekoti sookailu noorkasvusid täis, siis sätin koti selga ja hakkan Kivijärve kanti sörkima.
Edasi võtan aga piki Soodla veehoidla saba sammud maantee peale, et jooksujalu Soodla poe kohvikbaari jõuda, toiduvarud on otsas.

Kui Soodla hoidlalärakat satelliitpildilt vaadata, tunnengi ära müütilise lohemao Vritra, kelle soomast joovastunud Indra maha koksas, et vete loovat väge vabastada.
Teame, et Soodla veehoidlas kohub vetevägi, et linlastele appi tõtata kui põuadeemon Ülemiste veevarusid pitsitab. Kuigi jah, saladuslikku soomat on pakutud punaseks kärbseseeneks, võib ta siinmail veel olla ka sookailu leotis; pakun sedasi taime hullutava lõhna pealt, mis sobrab mälusoppidest lagedale lapsepõlve mustikametsad. Toona sai kümneaastaselt hommikul kell 5 marjule mindud ja alles õhtul tagasi. Ja nii mitmeid päevi järjest kuni mustikaid jagus. Kõik selleks, et osta endale pisike kassettmängija ja ABBA, Haddaway, dr Alban jt kassette sinna sisse.
Mustikate puhastamiseks olime leiutanud oma kaadervärgi, kus pooleks murtud plastplaadist moodustatud renni pidi sai ämbrist jonksamisi allapoole libistatud männiokaste ja mustikalehtedega segamini mustikaid (korjasime kombainidega ja see võtab rohkem prahti sisse), milledest altpoolt puhuv ventilaator suure osa prahti välja puhus. Käsikaudu tuli muidugi kaasa aidata, eriti oksaraagude välja noppimisel. See peenike nikerdamine võttis omakorda vähemalt tunni, kuid puhastatud mustikate kokkuostuhind oli kõrgem ja tasus ära. Mustikmarjaseid lapsepõlvemäletusi pean ehk kõige kallimaks ja olen isale väga tänulik, et meie poisinagad (mina koos vennaga) saime täismeestega mikrobussis mustikametsa sõidutatud, seal logelemata 10-12h tunnise tööpäeva jagu usinalt marju korjatud (pisikesed pausid olid kaasapandud võileibade nosimiseks) ja siis tagasi tulles iseteenitud rahatähtedega oma poisiunistusi nuumatud. Metsas kadus isa aeg-ajalt sügavamasse metsapõue ära, et tõeliselt rikkalikes puhmastes ämbrid täis roobitseda (vähemalt nõnda mulle toona tundus, sest naases ta enamasti rohke marjasaagiga ja lisaks turritasid veel seenekübarad ämbritest-kilekottidest silma). Tegelikult ta üldsegi ei rapsinud, korjas rahulike sujuvate liigutustega nagu kutsudes sinatavat metsaalust raudkombaini kõhtu. Mina ise katsusin isast rohkem korjata, aga see oli raske. Nagu lugu rahulikult lonkivast Buddhast, keda röövel edutult tulistvalu taga ajab.

Aga vabadussõjalised lõid 1919a jaanuaris mõni kilomeeter Raudoja kõrtsist edasi kommunistide väed tagasi.