10.06.19

Uku: Oleme kahekesi uroborosed!

Jah, kaks Uroborost kokku pandult saaks matemaatilise lõpmatuse sümboli. Jungiaanlikus vaates leiab uroboroslik transformatsioon tõlgenduse Varju integreerimisena Isesse. Aga kui hoopis kaugemalt hajusarutamist alustada, siis pakun välja sellise risoomse mõttejuurika.
Prelüüdiks kõlbab veel Foucault poolt poetatud peaaegu-uroborosliku topoloogiaga mõttetera: see, et hermeneutiline ring ei sulgu, võib tähendada, et polegi mida tõlgendada.
Nüüd aga nendest lahtistest otstest. Indias tuntud legend räägib sellest, kuidas jumalad Brahma ja Višnu kraaklesid omavahel, kumb vägevam. Seda kuuldes võttis kolmas jumal Shiva jyotirlinga kuju ja palus vaidlejatel järele mõõta, kus säherduse imelise valgussamba algus ja ots on. Višnu tuhises Varaha kujul samba alumist otsa avastama, Brahma lendas luigena kõrgustesse ülemise otsa poole. Ja ehkki ilmasamba ots oli mõõtmatu, valetas vananäru Brahma, et tema käinuvat seal ära. Shiva karistas valevorst Brahmat inimeste unustusega - tänaseni on jumal Brahmale pühendatu Indias mõni üksik tempel.
Ühes sellises, Pushkari Brahma templis õnnestus korraks käia, ehkki ülipüha Pushkari järve ääres ei saanud kuidagi rahulikult olla, väga agressiivselt tuldi pühade küünalde (diya) müütamisega peale. Lahkusime toona Maarjaga sõimusõnade saatel.
Sama oli Taj Mahaliga - mida lähemale me sellele jõudsime, seda tülgastavamaks muutus mõte sinna oma jalg pista. Läksimegi Agrast ära Taj Mahali külastamata. Hiljem Delhis Ülo Valguga rääkides selgus, et temagi pole Taj Mahalis kunagi käinud ja ei plaani ka.

Kui me nüüd selle jyotirlinga otsad kätte saaks ja selle ringikujuliseks painutaks, saaksimegi alkeemikute Uroborose või tantrikute Kundalini. Uroboros ise on juba poolenisti toroidne, kuid kui me siiski keerutaksime seda natuke ringi, ilmneb ta selgekujulisemalt to(o)rusena. Juba õun meenutab toorust, aga kui uroborost keerutada nihkega, st otsekui nähtamatu nöörijupi otsas, siis saame geomeetriliselt puhtama lõpmatu toru, mida võib näiteks jahu ja suhkruga täites sõõrikuna nahka pista. Või õhku täis lastes lastele ujumisrõngaks anda. Või kiirendada osakeste kimpusid üksteise vastu ja oodata fundamentaalseid sündmuseid nagu seda tehakse Suures Hadronite Põrgutis CERN-is - ja kuigi ka siin hermeneutiline ring lõplikeks tõdedeks iial ei sulgu, higistatakse välja Higgsi bosoneid jmt.

Täna joostes võtsin särgi seljast ja mässisin tooruseks randme ümber.
Kui sellist toorust omakorda keerutada, saame seest õõnsa kera, kus kunagi käis Tarzan ja hiljem põgenesid natsid (tulnukad on seal elanud juba ammu). Näeme, et mütoloogilist materjali jätkub, miski ei keela meid sedasi keerutamist jätkata ja mõõtmeid paljundada, Riemannist alates pole n-mõõtmelised ruumid naeruväärsed.

Aga enne jyotirlinga-t oli siiski ürgtäpe bindu, millest Šri Yantra seletust mööda manifesteerus maailm oma paljususes. Mantrateaduse järgi tähistab vokaal “I” bindust lähtuvat šaktivägede esmast ajas lineaarset suundumist ja koondumist ning psühholoogilises plaanis on tegu tahtejõulisust sünnitava silbiga.
Īṁ bija-mantra olnuvat enne AUM-i David Frawley järgi (“Mantra Yoga and Primal Sound” raamatu põhjal) vanema veedatraditsiooni põhimantraks. Naljakaks võib pidada visuaalset vastuokslikkust - kui “I” on loova naisväe kehastus, siis vokaal O on mehelik. O figureerib A ja U piiril ehk koondab alles transtsendentaalset Puruša-t, mida “I” kaudu Prakriti-ks iniseda.
Mis siis hakkab pihta, on kirjas, nagu öeldud, Šri Yantra kosmogrammis.
Kui kolmnurkadest rääkida, siis huvitaval kombel on Hasso Krull kirjutanud ülespoole suunatud kolmnurgast kui naiselikust, ehkki hindude šaktimütoloogias on ühetähenduslikult just allapoole suunatud kolmnurgad naiselikud. Siinkohal võib usaldada ka bioloogilise reaalsuse analoogiat ning ütelda lahti vetsuuste poolt peale sunnitud nägemusest.
Kui OOOoooo… lasi sabal suust lahti, siis keris kundaliniuss end IIIiiiiii-na teoksile ja lasi mõnuga Īṁ-mitsedes vibraato valla. Et I-vokaalil on veedades lisaks elektrilist väge, siis saab säärane vägi väljenduda välgulöögina, mis toob mürina saatel vihmasaju endaga kaasa.
IT-tegelasele nagu mina on I ja O veel programse sisendi ja väljundi markeerijaks (input, output); ja üldiselt teavad programmeerijad kõige valusamalt Jeesuse sõnu: “mitte see ei rüveta, mis suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb”.
Olgu see ka Anti-Uroborose teesiks (lühidalt: pole niivõrd vaja sublimeerida seda, mis sa ise juba oled, vaid pidada valvet oma kõneväravate üle), kui ma kunagi peaksin Nietzsche ja Deleuze kannul hakkama mütopoeetikat looma.
Ent enamgi veel teame kõike (hetkel veel kui kvantarvutid püsivad laborites) infotehnoloogilist taanduvat 0 ja 1 diskreetsusele. Minu varasemad ponnistused koodi kirjutada oleksid kõik kumisev vasknõu kui nad ei tugineks lõppeks 0 ja 1 kahendsüsteemile.

Tartus religioonivärki tudeerides sattusin ka huvitavale “trantsendentsele valemile”:
1 jagatud 0-ga võrdub lõpmatus. Olgu, nulliga jagada on paha-paha, kuid jumaliku võrrandi leiutanud särasilmad seletavad valemis ilmutatud tõde nii: lõpmatult Kõigeväeline suudab ex nihilo ehk nullist teha (ühe või ka mistahes mitu) maailma.

Aga kosmilise heli juurde tagasi tulles - heli üldisemalt sugeneb liikumisest, nii et sellel jutuvadal on vägagi pistmist jooksmisega.