09.06.19

Tulsidase hindi avadhi dialektis kirjutatud Ramcharitmanas on rahvalikum variant Ramayana eeposest, millel on mitmeid lahknevusi klassikalisest Valmiki versioonist.
Voolavate tõlgenduste redaktsioone on tegelikult hulgi, täna võrdlesin mõttes nende külluslikku vohamist (mida kunagi tunnistasin siis kui magistritööd kirjutasin) kaheksajalgade ulatusliku kombega oma RNA-d muuta vastavalt ümbritsevale keskkonnale (inimestelgi sellist plastilisust pole). Samal ajal tegin kaheksajakõndi Lauritsa rajal.

Üks suur erisus on Tulsidase eepose lõpp - nimelt tema Manases ei aja Rama oma äsja Ravana käest päästetud Sitat linnarahva keelepeksu tõttu metsa (puudub nn Uttara Kanda osa eeposest), millise teo jaburus oli suur, sest Sita oli juba varem oma “puhtust” pidanud tõestama.
Veel seletatakse Manases, et Rama nägi juba varem Sita röövimist deemon Ravana poolt ette ja lõi temast maapealse klooni, saates päris Sita tulejumal Agni kaitse alla, nii et toonanegi Ravana tõurastamisele järgnenud Sita tuleproov - agni pariksha, kus Sita tulle astudes ja sellest elusana väljudes justkui kinnitas oma süütust, mis võõra mehe katuse all veedetud aja tõttu oli küsimuse alla sattunud, - oli tegelikult päris Sita tulerituaali kaudu tagasitulek füüsilisse maailma.

Ramnagari rāmlīlā lõpus kui Rama on Ravana kuldse noolevihmaga üle kallanud (tšahh-tšahh-tšahh, kümme pead küljest ja üks veel nabaauku) ja deemonist jagu saanud, võtab Ravanat etendanud näitleja peast maski, astub Rama juurde ja puudutab austavalt tema jalgu.
Siis Rama kallistab teda ja jumalik vaatemäng leiab otsa. Varsti põletatakse suur Ravana paberist ja bambusest püstitatud kujutis, mida õnnestus mul toona ka filmida. Ramlilast jäi mulle külge ka Jay Sitaram mantra, mida seal tavatsetakse juba sajandeid üsna erilisel murduval häälel retsiteerida. Võitu Ravana üle tähistatakse aga suhteliselt teadvustatult kui pimeduse võitmist enese sees. Ja patriarhaalse vägiteole tasakaaluks ühtib vähemasti Põhja-Indias Durgale pühendatud navaratri festival deemonitapu motiiviga, ainult et seal rapib kaheksakäeline emajumalanna Durga vesipühvlist deemon Mahishasurat. Kuskil kolm nädalat hiljem korratakse kindluse mõttes hea võitu kurja üle ka küünlarikka diwali festivaliga. Taoline kuri pole aga absolutiseeritud, nt Lõuna-Indias on tüüpiliselt just Ravana end tapasest targaks tarvitanud kangelaskuju, mitte Rama. Jah, minagi olen pärit Lõuna-Eestist, Lankast ehk Valgast. Raivo on soomekeeli raev, Ravana aga sanskritis raevukas möire. Aga kuhuküll on mul introversel inimesel ülepea karjuda?

Birgiti truuduse osas pole kahtlusi ja vististi pole ka ükski deemon teda röövinud. Võib ju olla, et hoopis Rama on seestunud Ravanast ja koos nahutatakse nüüd Sitat, kuid Rama ise tunneb ennast ja oma kuningriiki lagunevat. Kuningriiki, mida nagu Shambhalat ei ole ega olegi olemas olnudki mujal kui siseilmas, mis välispidisusse sunnitud rähklemises vaevaga valendub. Midagi musta minus kääritab ennast pinnale. Pöial sügeleb kui hull, vist on kuri tulekul.

Uku eilne küsimus - kas saab oma pead nahka pista? - saab Uroborose olendi näol vastuse.
Huvitava sünkroonsusena oli sellest põgus jutt nii Borgese raamatus kui ka ühes varasemas Tähenduste teejuhtide saates, kus Piret Kuusk võttis selle juhtumisi jutuks ja Lotman ning Pajula võtsid omakorda tuld. Viimasel ajal olengi Ukule üha rääkinud ukupoisi unejutte sellest, kuidas ta muundab ennast võluväel kas jäneseks, oravaks, aknaklaasiks, seinaks, kardinapuuks vmt. Täna loitsis ta ennast Uroboroseks ja pistis ennast peakoluni nahka, ainult maolõuad jäid järele.
Mina siis leidsin need lõuapärad üles ja viisin näpuotsas kilpkonn Bibi juurde, kes sosistamisi “sa oled Uku!” Uku Ukuks tagasi nõidus.