08.06.19

Uku: Kas saab oma pead nahka pista?

Magada ei lasta, orja tunne süveneb, paistab et algav puhkuski ei lase orimasinal ketti vähe lõdvemaks. Piitsa!
Esmaspäevast olen aga mitu päeva metsas, ainuke võimalus inimeseks jääda sel aastal.
Keha oli küll igatpidi väga väsinud ja tõrges ja psüühika poolest kergesti ärrituv, aga võttis siiski palju Ukuga jalutamist ja meres jooksmist-pritsimist hästi vastu. Hara sadama merepäevade purjekaid oli Loksa rannalt näha, Birgit juba kolmandat päeva seal hommikust õhtuni, homme ka.
Õhtul tahtis Uku Kali Durge Namo Namaha unelaulu, suutsin kümne minuti jagu, ei rohkem. Kunagi oli see talle vankris suigutamiseks pidevalt huulil, nüüd vähem. Pärast Uku magama jäämist kadus aga uni taas nagu ikka viimasel ajal, ehkki meelekohad pinges magamatusest.
Lugesin “Olemise talumatut kergust”.