05.06.19

Risomaatikast. Deleuze käest minu mõttepesadesse lahti pununult toimetab juurikametafoor hargnemisi kõiges, millesse ma kätt pistan. Töö juures on see minu agiilse arendusprotsessi lean metodoloogia invariant, kus arendustiimile saavad ülesanded jooksu pealt kaalutud jõukohases järjestuses ja pidevalt muutuvate keskkonnatingimuste ja kasutajate tagasiside põhjal künasse kantud. Kõigil on vägi arendusele tootejuhi pilk heita, aga risoomi kasvamine vajab siiski koordineeritud haldust, et kaosesse ei kaoks. See on nagu epigeneetiline õpiprotsess, kus lahenduse dokut genereeritakse vaid siis kui väärt geenidesse talletada tulevastele põlvedele.

Jooksutreeningutes ma juba ammu-ammu pole loonud endale mingeid treeningkavasid ega jälginud pulssi või fikseerinud treeningmahtusid. Ammugi logistanud oma treeninguid Garmini (lihtne Garmini kell on mul siiski sellest aastast olemas) või Endomonmdo veebiplatvormile. Milleks? Quantified self vaimustuses dashboard-ide ja graafikute taha ennast “analüüsima” unustada on ajatapp. On huvitav paradoks, et need meist, kes kõige rohkem liiguvad, ei tunne oma sammude mõõtmise ja südametuksete vastu säärast patoloogilist huvi nagu need, kes liigutamisega alustades katsuvad kosuvaid numbreid seirates endale lisamotivatsiooni ammutada. Selliselt alustada pole paha, aga jäädagi nägupidi numbrilauda kinni on jabur. Niisiis jooksurisomaatika võtab hoo pealt tunnetada kehalise pingutuse vajadusi ja sea plaane seal, kus need on risuks ees.

Risomaatika varjukülg. Harari kirjutab õigesti, et modernsus on tehing, kus eelmodernsetele kallis tähenduslikkus vahetati võimu vastu välja, st indiviidi võimestamise hinnaks on sisemaailma kadu. Tema osutus, et oleme kaotamas (lisaks unenägude nägemise ”oskusele”) süüvimisvõimet ja ühtaegu peame üha kiiremini otsustama, viitab minu meelest teisele triviaalsele tähelepanekule, et masinate nutistumise pöördnähtuseks on inimese masinistumine. Seepärast saab ka Hararile andestada käsitluse, kus ta organisme algoritmistab: kaasajal on tegu nimelt huvitava tendentsiga, kus “inimaju ~ närvivõrk” võrdsustus saab reaalsemaks tänu selle, et inimene saab juba ülisuurel määral iseendale tehnoloogiliselt vahendatud.
Aju toimemehhanismid lihtsustuvad nutimanipulatsioonide käigus . Näiteks juba aastaid järjekindlalt püsiv mõistatus, miks inimesed üritustel pilte klõpsivad ja jagavad ja meemistavad ja siis pärast teiste piltide laikimist jälle klõpsivad… ad infinitum, on muidugi seletatav uutlaadi suhtlusvormi esilekerkega, kus nurisünnitatud kehaline kogemus (sedalaadi suvapildistamine ise suretab kogemuse) jagatakse teistele silma ette abordipildiks hetkest, mida peaaegu et polnud. Jääb vaid kommunikeerimise fakt ise, teadaanne, et ollakse olemas; ja tõsi, selle tähenduseta akti sabas toimub sotsiaalse kapitali pildiline investeerimine. Ja inimlikumalt läheneda püüdes: tahe saada mitte unustatud.

Harari kirjutab ühes kehvavõitu mõttearenduses, kuidas budistlikku teooriat kannatusest (kus ka nauding oma mööduvuses põhjustab kannatust) tuleks biokeemiliselt vastustada, loomaks pideva naudinguseisundi fooni, milles kannatus ei saaks justkui ilmneda. Just sellistes lõikudes avalduv tehnoutopism on põrutavalt reduktsionistlik. Koos (samuti raamatu esimeses pooles) Harari esitatud surma biotehnoloogilise tõrjumise kinnisideega käivad sellised mõttekäigud sama sammu üha kasvava võimetusega tähenduslikustada kannatust. Harari vastus oleks ilmselt - jah, nüüdisaja kõvad mehed hoopiski kannatavad välja maailma tähendusetust. Ja saavad sedakaudu vägevaks. Kas aga?
Võime eelnevalt käsitleda risomaatilise loomingulisusena, kus uuenduslik vorm ei nõuagi enam sisu; minu lemmikkujund siin oleks maakodu trepi ette asetatud kummist jalamati alla kasvama surutud seeneniidistik, mis vohab vägevalt, aga seda ainult horisontaalis, teadmata midagi vertikaalsusest - ei kõrgustest (Jumal, transtsendentsus) ega sügavustest (Maa, bioloogiline reaalsus).
See on nii Harari kui Lobjaka mõistmise võti, ehkki Harari enese ehitatud liberalismi tondi raamatu viimases osas lammutab. Lobjakas jääb liberalismile truuks, aga selle indiviidi vabadust keskseks väärtuseks asetavast liberalistlikest (mitte demokraatlikest!) printsiipidest lähtuvas vormis.
See sai üheselt ja tema enese sõnade läbi kinnitust äsjases Tähenduste teejuhtide #50 saates, kus ta taas Varroga diskussiooni pidas. Muide, saade oli jällegi väga hea dialoogi pidamise näide (ehkki teravust jagus rohkem kui nende viimases kohtumises), mis paljudel aitaks Varro ja Lobjaka pooluste kaardistamise kaudu selgemaks mõelda kujunenud poliitilist situatsiooni.