02.06.19

Mul on kaks aegajalt huulile tulevat sundlauset. Koera nina kügeleb kõrvitsal [või põrandal või labidal või …]. Ja teine: kas me oleme inimesed?
Vahepeal Uku vastab: ei ole, me oleme tulnukad [või koletised või kolumatsid]. Kuusalus oli täna laat, kust ostsime maasikaid ja kultuurmustikaid. Jalutasime surnuaeda, pesime maasikad puhtaks ja pintslisse.

Posthumanistideks peetakse nii neid, kes loomasid inimestele lähendades sunnivad meid arusaamisele, et inimene ongi loom; aga esmalt ikka neid, kes inimesele biotehnoloogiliselt igavese eluni parendatud küborglikku saatust ette näevad. Harari käsitleb mõlemat aspekti ja dataismist kirjutades nendib ka, et nii loomad kui inimesed on bioloogilised algoritmid (aga keerukad, muidugimõista). Ajastu sünnitab omi metafoore, Karl Popper ütles juba 1978:

Yet the doctrine that man is a machine was argued most forcefully in 1751, long before the theory of evolution became generally accepted, by de La Mettrie; and the theory of evolution gave the problem an even sharper edge, by suggesting there may be no clear distinction between living matter and dead matter. And, in spite of the victory of the new quantum theory, and the conversion of so many physicists to indeterminism de La Mettrie’s doctrine that man is a machine has perhaps more defenders than before among physicists, biologists and philosophers; especially in the form of the thesis that man is a computer.

Sõnaga, dataism on igand juba sündides, teaduse enese sees on eesliinis ammu juba lihtsustatud algoritmiline vaade ületatud.
Big data, Internet-of-All-Things, Linked Data jt sõnakõlksud ei sunni reaalsust metafoori, kui läbistav ka suurandmetele, värkvõrgule või lingitud andmetele tuginemine pole meie praeguses ja tulevases sootsiumis.
Nii nagu ükski teadusharu ei saa pidada Tõeks seda, mida ta oma metodoloogiaga lahti koorib, kehtib sama ka tehnoloogia kohta - et ongi vaid andmevood ja algoritmid nende töötlemiseks, on invariant pilast “haamerdajale paistab kõik naelana” või “elektrikule on kõik elekter”. Jah, on võimalik kirjutada ajalugu lineaarse progressina nagu Harari seda teeb, mille tipuks inimkond dataismi sünnitades areenilt taandub. Loomad on Hararil toodud küll inimnäolistena kaante vahele, kuid nad ei tähenda seal midagi. Selline kirjutusviis on vastupidine vastandlikule tendentsile - haarata loomi ajalooprotsessi ja teaduslukku tegelikult, st ka olevikuliselt funktsioneerivate agentidena. Bruno Latour võtab oma Gaia-temaatikaga pilku planeedi, selle geobioloogilise üksuse, millel meiegi jalad ühes loomade jäsemetega pinna leiavad.

Temal ei sünni mitte futuristlik-populaarteaduslik meelisklus tehisintellektist, vaid tunnetus, et inimkond peab Gaiat niihästi tema detailides kui ühtsuses hoomama hakkama, nö jalad Maa peale tagasi saama. Paraku, olgugi Latour teadlaskonnas üks enim tsiteeritud elav humanitaar, pole tema teosed lihtlausetena loetavad ja bestselleri staatusest ei tasu unistada. Kodumaisele huvilisele on aga poolele teele vastu tulnud nt Timo Maran &Co oma viimases Sirbi artiklis. Kes tahab aga molekulaartasandil biosemiootilist kindlust selles, et Harari käsitlus mh geneetikast on rumaldamine (nagu ütleb Uku), lugegu J. Hoffmeyeri “Biosemiootikat” või küsigu otse Kalevi Kulli käest.

Harari on tagasilangus dawkinsilikku geneetikasse ehk siis uute sõnadega “inimene on kellavärk” ütlemisse. Sest kirjutada “inimene on bioloogiline algoritm” ja sinnaotsa “aga väga keeruline” on sama kui La Mettrie mõttesügaval moel öelda “inimene on masin… aga mõned hammasrattad ja kolvid on väga pisikesed ja neid on palju”. Emergentsus on selle nähtuse nimi, mis uutel keerukustasanditel bifurkeerib uusi ühtsusmustreid. Kognitsioon, semioosis, võiks öelda. Harari korrutab algoritmiga kahasse muudkui geenide tähtsust. Rohkem membraansust, paluks. Geen on nagu raamat, mida ma kas loen või siis mitte - avades tema membraansed kaaned, võin ma siit-sealt endale midagi pähe võtta, aga ma ei saa selleks raamatuks kuitahes sisse ma sinna ennast ka ei loe.
Geenitähestik ei kirjuta ise (DNA on bioloogiliselt mitteaktiivne) mind kui raamatut valmis.