31.05.19

Harast olen hüpanud Hararini. Kolleeg laenas mulle tema “Homo Deusi”. Esimesed peatükid juba ärritasid, ju sai õige raamat kätte.
Hakkasin mõttes Harari bugisid JIRA board-ile laduma, aga sain aru, et asi polegi vaid funktsionaalsetes üksikämbrites, Harari mõtteraamistik ise on legacy, hoolimata futuroloogilise haarde taotlusest.

Teadusfilosoofia huvilisena arvasin, et loogiline positivism (inimene on masin on Hararil ajavaimule vastavalt nüüd inimene on algoritm) minetas eelmise sajandi alguspooles oma mõjukuse ja sedausku teadlased kirjutavad veel vaid enestele.
Näha bioloogilist organismi kui algoritmi, riivamata kordagi termodünaamika teist seadust või mittelineaarsete süsteemide matemaatikat või ka nt radical embodied cognitive science paradigmat… Aga ei, Silicon Valley algoritmipreestritele kõlab sedasorti rehitsemine kõigeväeliselt.

Dawkinsi kuulus ütlus võtab kokku Homo Deus-i lähtekoha:

life is just a bytes and bytes and bytes of digital information.

Raamatu teraseim oletus: but maybe weꞌll discover that organisms arenꞌt algorithms after all.

Õhtul kukkusin otse mänguklotside vahelt voodisse. Nõuti küll, et ma maja ehitaks, aga mono kustutas mind juhmipilguliseks rondiks.
Uku mängis mõnda aega klotsidega siiski edasi ja alles siis kui Birgit tuli tabletist Baraka filmi kecaki tantsu näitama, lõi mul silma virgeks. See lummav luilutus kujutab Hanumani võitlust koos tema ahviarmeega deemon Ravana vägede vastu.
Räägitakse, et filmivaatajad, kes end sellesse tantsu on sisse lasknud kanda, ei tule oma südames iial enam päriselt tagasi nutistatud silikoonunelmate rüppe. Hararit loen edasi, nende lehtede vahelt välgatab paljut, mille valgel kaasaja kitsikust mõista.