29.05.19

Uku: Kesasjad on pahad inimesed? Kus on pahad inimesed?

Jooksen praegu tõesti nagu oleks hing paelaga kaelas; sellest saab sotti kohe kui mõtlen, et teeks õige nats kiiremad lõigud. Võtan hommikul jalga 3:30 min/km tempo - varem ka unisel tunnil üsna kerge enesetundega hoitav tempo (keskmine maratonitempogi olnud mul sutsu kiirem) - ja keha süldistub peagi… otsekui polekski kaheksa aastat ühtevalu jooksust sisse võetud olnud.

Pole mõtet punnitades kurja välja kutsuda, võtan Icebug-id jalast ja vemmeldan varvasjalu samblasemal ja vihmamärjaselt matsutaval lõigul edasi-tagasi mõned rahulikumad kilomeetrid.
Kui kodu poole tagasi silgates käbisel ja juurikasel pinnasel valusööstude saatel tippima olen sunnitud, tuleb taas meelde Mukunga võidetud 24K Otepää-Elva jooks. Detailselt enam rajapinnast ei mäleta, kuid metsaradadel pidi temagi jalalaba seal salakavalaid torkeid vastu võtma. Tühja sellest, et sääred-kõõlused pidasid jooksu vastu, see pidi lisaks olema põrgulikult valus! Aga küllap need esimesed kilomeetrid krobelisemat asfaltit ja kruusa torkasid tallad juba tundetuks ja metsas jäi vaid edasi kütta. Googeldasin nüüd tema enda sõnu:

Alguses oli üpris raske, eriti asfaldil, kuid maastikul oli päris hea joosta ning lõpus olin juba ära harjunud (Postimehe artikkel).

Kui Borgesest olin Garuda kohta lugenud, meenus korraga mitu asja selle mütoloogilise linnu kohta. Esiteks see, et mul on austri matka- ja kirjamehe Bruno Baumanni raamat “Garuda hõbepalee”, mis räägib muuhulgas sellest, kuidas Padmasambhava poolt Indiast Tiibetisse sisse toodud budism tõrjus mitte just eriti rahumeelselt kohaliku böni šamanistliku usundi kõrvale. Just budistid pagendasid böni preestrid (bönpod) vägevalt Kailaši mäelt (hindudel võrdsustatakse see mägi puhuti kosmose keskmeks oleva Meru mäega). Tuntud pärimus räägib sellest, kuidas Milarepa pidas kuulsa bönpo Naro Bonchungiga maha duelli, kus esimesena Kailaši mäetippu jõudnu kindlustab oma saavutusega oma usundi ainuvalitsuse Kailašil. Mõistagi ei kukkunud nad jooksma. Bönpo hakkas kohe mäetipu poole leviteeruma, Milarepa aga tegi vahepeal pisukese uinaku enne kui päikesekiirel end mäetippu lasi kanda.
Bönpo oli löödud, tema šamaanitrumm kukkus abitult mäe lõunaküljele ja tema ise potsatas sinnajärele. Ajalugu teab, et hiljem võtsid moslemid ja veel palju hiljem Mao Zedongi kultuurirevolutsioon mõlemaid sugeda.

Järgmiseks meenus mulle Shambhala õpetusliini laama Sakyong Miphami teos “Running with the Mind of Meditation”, kus Garuda on võetud jooksuarhetüübiks või -metafooriks (raamatus on pühendatud sellele peatükk “Garuda”).
Garuda jooksu olemuseks on kogeda uut ümbruskonda, et lubada enesel tajuda väliseid stiimuleid nende värskuses.

Garuda on tuntud nii hinduismis, budismis kui bönis. Viimases on ta tuntud nime all khyung. Olles naagade vaenlane, sümboliseerib ta tule elementi ja ning lootusest ning hirmust sõltumatust. Sellele viimasele keskendub ka Sakyong oma raamatus, kus toob kõneka paralleeli jooksjate psühholoogiaga, rääkides sellest, kuidas eesmärgile orienteeritus sünnitab viljatu lootuste ja hirmude kiige, mis jooksuelu tasakaalust välja lööb. Nii nagu meditatsioonipraktika võib sünnitada lootused kiireks edenemiseks valgustuse poole küünitumisel, nii tekitab ka liigselt välisele motiveeritud jooksuharrastus tulemustele tõttamise puusliku, võõrandades jooksja käesoleva kogemuse tunnetamisest ja põhjustades asjatuid kartusi loodetava luhtumisest.
Garuda jooks on pöörane ja spontaanne - joosta planeerimatult-ühtäkki eesmärgist kinni hoidmata üks ootamatult pikk jooksuots, tunnetades nii kohalolu väge kui haarates lennult väliseid muljeid. Puhas fenomenoloogiline kogemus, võtta maailm ilma eskapeerumata sulgudesse. Tahan seesuguseid Garuda jookse veel teha, keha võiks pisut rohkem kandma hakata.

Sakyong Mipham ise libastus pöördumatult, seda olin sunnitud ka Akadeemia artiklis joonealuselt tõdema. Alkohol ning kõrge laamastaatus söövitas ikaroslikult Garuda tiivad, mille tulemusel tema manipuleeriv seksuaalsus tiriti The Project Sunshine paljastuste jadas päikesevalguse kätte. Eestis on tema Shambhala liini õpetusi jaganud veel alles hiljuti Bill Karelis. Nojah, temagi on valgusvihku sattunud ning 14ndal juunil saab kuulda kohtuotsusest.

Paha kosub meis kõigis, pahatihti just siis kui õilsameelne vaimsus sihiks võetud. Kordan jungilikku tõdemust - mis mitteteadvusse materdatud (paljudele on Teine Eesti ju Mitte-Eesti), määndub sealt koledamal kombel vallale. EKRE tema praeguses haiguspildis on tõesti säärase vallalaotumise morsipeoks, veel.
Kõndisin pärastlõunal lauritsajooksu raja paljajalu läbi, teisipidi. Ka Kailaši mäe ümber teevad budistid ühtepidi ja böni palverändurid teisipidi tiiru. Rihtisin sammu mingi mantramõmina saatel, alles poolel teel tuli meelde mantra ise ja selle sõnad:
Jay Guru Omkara, Jay Jay Sadguru Omkara. Om Brahma Vishnu Sadashiva, Hara Hara Hara Hara Mahadeva…

Võrdlesin mõttes taldade kokkupuudet maaga lõualihaste tundlikkusega, mis hammaste vahel pähklit ragistades mõistavad peenhäälestada oma vägevust nii, et täpselt õigel hetkel pidurdatakse lõualiigutusi nõnda, et hambad ei plaksata kokku. Meelt püüdsin hoida puhtana, kuid korra vilksatas siiski sisse hommikul Birgitile kaela langenud kurjuse.

Hara sadamasse tahtis tööle tulla üks filoloogiat õppinud pensioniootel humanitaarne merendushuviline (Tiiu Härm, googeldamisi “Jää voolab” raamatu autor, kes polaarsekeldusi Akadeemiassegi toppinud). Birgit sõidutas ta autoga Tallinnast kohale ja tegi vabast ajast “ekspeditsiooni” Hara sadamasse ning rääkis ka võimalustest nt Kuusalu koolis õpetajana osakoormus võtta - mõlemale ju teada, et giid-piletimüüja palk sadamas on väike. Ühesõnaga, Birgit oli igatpidi osavõtlik ja sõbralik nagu teda ikka teise nahka ronida suutes tean olevat, teisiti ta ei oskagi. Tiiul olnuvat Hara sadamast ja merendusest üldisemalt rääkides mitmeid visioone ja kõik tundus siis vahva, alles järgmisel päeval saatis Tiiu tema Hara töökaaslasele kirja, kus lisaks sellele, et siunas üliväikest palka, kirjutas ka Birgiti kohta lausjaburaid solvanguid.

Lauritsarajal kõndides mõtlesin selle peale, kuidas formaalne haridus ei päästa “pimeda südame” käest. Maanaine paljastab selle otsesõnu Roald Johannsonile “puhast valget maad” ihates, kuid vanuigi ussitama läinud filoloog paneb jala taha juba salakavalamat. Kui polnud tegu just meditsiinilise juhtumiga, siis võiski tema kurjusepäästikule vajutada madal palk… ainult et millegipärast sihtis ta sõnavalangu just Birgiti suunas. Järjekordne kognitiivne dissonants tekkis mul seda eluseika seedides: molekulaarbioloogi naisena USA-s elades teadis ta kiita nii sealseid palkasid kui inimeste abivalmidust. Jaya Shiva Shankara Bom Bom Hara Hara! Või nagu kurja peletamiseks mantramehed ütlesivad: HUM PHAT! Selles mõttes olnukski Hara sadam filoloog Tiiule vale koht - viitab ju HARA ühena Shiva nimedest justnimelt Shivale kui kurja hävitajale. Sinna tööle söösta olnuks seega puhas harakiri.

Kurjusest enesest tahaksin ka kõneleda, aga pole veel leidnud õigeid sõnu. Küll aga madistasime Ukuga õhtul paljude koletistega. Majakõrvasel jooksurajal (mille nimi oli täna “issihäda”) sai kõigepealt jooksu pealt tulistatud jooksukoletisi. Edasi läksime Väikese Uku Tamme juurde, kus sai kivi tagant kahurituld antud rattakoletistele ja lõpuks - ehkki ma püüdsin takistada - sai vaikselt susiseva pidulikkusega püssikuulid sisse ka kõnnikoletistest vanapaar, kes kepikõnnil meist möödus. Hiljem näitas Uku sõbranna Liis meile surnud pääsukest, kes ilmselt korteri- või autoaknasse lennanult oli surmava kopsu saanud.

Magades on rõduuks suviti lahti ja sageli tossutavad altnaabrid oma mürgist hinguat uksevahelt sisse. Tänagi.
Uku: Meile tuleb suitsuhaisu sisse. Viskame naabrid vette. Sügavasse vette.

Eile nägi Uku unes, et mänguväljakul olid voodid ja magasime temaga seal koos.