25.05.19

Hommikul jooksen poolmaratoni jagu ja fašistliku innuga - kui nüüd Hvostovi hüperboolis kehakultuuri mõista.
Keha tundub esiotsa nõrk, aga kruvin vaikselt tempot sellegipoolest. Taevast piserdab pisut, tehes õhu kargemaks, hingatavaks. Jalad on töntsid, kuid lõpuks lööbki silma särama, rõõm kehalisest pingutusest jääb mitmeks tunniks elumärgina ihusse. Kas minu jooksutempode kruttimised on ülimina üllitised, seotud spordientusiastlike vanematega, kes ikka on rõõmsad kui mõne võistluse olen võitnud?
Ich fühle ein Hund über mich.

Lobjaka köitvates Heideggeri heietuses ilmneb intellektuaalidele nii tavaline (enamasti peidetult, varjatuses püsiv) eeldus, et evolutsioon lõppes pea juures. Et elu arengupuul on teised olendid kuskil madalamal laiutavad oksad ja meie ainsana ladvas uhkeldades oleme valgusele kõige lähemal; mõtlemisorgan on troonile tõstetud ja osava kiireloomulise retoorikaga (millise sõnu otsiva kohmakusega käsitleb võrreldes Lobjakaga selles saates Heideggeri mõtlemist tema asjatundja Parhomenko!) saab jätta mulje, justkui oleks Heidegger tõepoolest vaadanud oleva alla, puurinud pilgu otse olemise lättesse.

Rõhutus, et kogu olev ja koguni olemine ise püsib teatavas mõttes inimese kui Dasein-i najal, on totrus ka siis kui näha seda ebaõnnestunud sõnamänguna. Sealt edasi radikaalsema liberalismi haiguslugu saab mõistetavaks - õhtumaises peas sünnitatud inimnäolistele ideaalidele püstitatud maailmavaade ei taha midagi teada ei nende bioloogiliste eelduste ega (looduslike) ressursside kohta, millelt ülepea saaks mõistuse valgusel sünnitatud Inimene väärtuste ja vabaduste suveräänse loojana edasi kestma. Läbi ligunenud liberalismi pilu maailma piiludes saabki piibellikult tõdeda, et Inimesele on määratud maailm karjamaaks ja teiste olendite paratamatuks saatuseks on inimese kui pelutavaima olendi armust leppida paladega, mis liberalismi (Heideggeril natsismi, millest ta lootis alguses paljut) söömalaualt pudenevad. Loom on ju maailma poolest vaene, das Tier ist weltarm.
Samas, olemisunustus, milles inimene Heideggeri sõnutsi mäsleb, on loomadele-taimedele-bakteritele tundmata ja olemise avatus on looma päralt ka siis kui inimese pilk näeb teda pooleldi masinana. Inimene peab oma loomsele olemusele rohkem silma vaatama, mitte alluma neuraalsele survele kujutleda ajupidiselt simuleeritud ilmavaade tõekamaks. St katkestus, mis mh ajurakkude vohamisel inimliiki sünnitades tekitas takkajärgi tunde justkui avaneks maailm seesuguselt omailmalt kuidagi tõelisemalt, on eksitus. Darwin: see, kes mõistab paaviani, võib metafüüsikale anda enam kui Locke. Needsamused sõnad usutavasti teevad Lobjaka tegelikule maailmatunnetusele liiga, aga keegi ei jõua sõna võttes kõike olulist pilgus hoida. Täna ma ei jõua laskuda Daniel Liermani jt teadlaste evolutsioonibioloogilisse hüpoteesi, millega jooksuilm on “Born to Run” kultusraamatu kaudu tuttav, ehk hiljem jagub sõnu rohkem. Seniks piisab kokkuvõttest, et lisaks osavatele kätele tuleb inimaju arengu võimaldajana tänada (ja võibolla just eeskätt) jooksujalgu.

Üks mõte veel. Hilisemas Heideggeri mõtlemises teiste olendite otsesem kaasamine Dasein-i kui olemise avatusse võib tal olla suuresti natsitaagast vabanemist otsiv mõttearendus.

Ei tea, Hannah Arendt pidas Heideggeri natsiküsimuses lapselikult naiivseks. Mida lapsgeenius - andkem talle Jeesuse eeskujul andeks, sest ta ei teadnuvat, mis ta tegi - suutis korraldada oma juudist mentorile Husserlile, mäletatakse siiski siiani… ehkki ei sellest, Schwartze Hefte-st ega anderer Anfang mõiste taga luuravast natsi-messiaanlikest lootustest polnud saates juttu. Tõsi, parasitoloogi või primatoloogi poliitikavaatlus võib olla vahedam kui heideggeriaanil.

Uku harjutas täna tibutantsu, Tallinnasse tuleb aga X-tee tänav. Ja IT-ministritool ei saa ega saagi jalgu alla.

Flashback 10.10.2014

Vahel kui koormused vähenevad, jõuab verevool jalgadest viimaks pähe ja on mahti mõlgutusteks igavikulisematel teemadel. See pole pelgalt nali. Birgiti sõbranna ütles, et väikelapsega kodus tegeledes jääb ajutegevus sööti. Loodus teab, kuhu ressurssi peaks jagunema ja intellektuaalseks mõtiskeluks seda ei jäeta.
Mul on jooksuga sarnased lood.
Teadvustan, et olen kasvatanud endale immuunsussüsteemi akadeemiliselt pakendatud sõnaseadmise suhtes, loodetavasti ajutiselt. Tahan ju tulevikus ka ise disserteeruda ja usun jooksu-uuringute suuna olevat elutähtsa - vähemalt mu enda jaoks. Akadeemiline tarkus on aga võrgustikulise loomusega, mis vajab mõttetoitu, et kombitsad kokku ei kuivaks. Praegu olen jooksutarkuse mõttes toortoidul - väldin teiste poolt nämmutatud kraami ja rüüpan otse algallikast, jooksmisest endast (jah, see karikas on veel hiljuti neelasin ma mõnuga humanitaaria kandi pealt üllitatud jooksuteemalisi uurimusi ja raamatuid. Nendest nopituid ideid võtsin ma jooksmistele teinekord kaasa, aga teinekord jäid need vaid loetud sõnadeks, mis äraloetult kuhugi mälu tahakambrisse kõlksatasid. Mõttekoridor oli juba varemalt märgatavalt kitsenenud, tavapärast vaimset ja filosoofilist teksti ma vaid hooti sirvisin.

Aga nüüd? Asi pole üksnes väsimuses, mis raamatulehtede taga tukkuma sunnib. Olen treeninud küll keha, aga ühtlasi on ka vaim vaktsineerunud nende tarkusepudemete vastu, mis ärritavad mõttetegevuse sihitult liikvele. Lugemine, filmide vaatamine; milleks, kui võiks näiteks…joosta? Või siis plankida - ja see on koht, kus mul eneselgi hakkab hinge pärast hirm, sest plankimist punnitav inimene võib olla üks naljakas vaatepilt. Ometi olen korduvalt ärganud kell kuus, pannud kohvi keema ja siis mänginud erinevate variantidega misjonäripoosist. Või siis hüpata pool kuus püsti ja põgusate kohvisõõmude järel asutada ennast varahommikuseks trenniks Reval Sport kardiosaalis. See on muutunud mu keha elementaarvajaduseks, liigutada keha.
Sealt tuleb riburada elamusi, millede sõnastamisel jään teinekord hätta ja siis rehmangi - kas on üldse vaja?
Mul pole ambitsioone akadeemilisel püünel olla, kuid jooksmise kui kehalis-vaimse kultuurinähtuse lahtimõtestamiseks aitab sõnaline süvalihaste treenimine kindlasti. Nii et katsun ennast aeg-ajalt siiski vormis hoida.