24.05.19

Eile helistas mulle Kadi Haamer Eesti Rahva Muuseumist ja küsis, kas oleksin septembris nõus natuke jooksuvaimsusest rääkima ERM-i teadlaste ööl. See oli üllatav, sest akadeemilises maailmas olen suht nähtamatu, polles enam isegi mitte ühe jalaga sees.

Toomas Gross oli mind maininud ja Kadi oli mu Vikerkaare, Akadeemia ning vist ka Sirbi artiklit lugenud ja haakis nendega.
Lugesin pärast Kadi kunagist Methise artiklit (2011) postdramaatilisest teatri fenomenoloogilistest seostest ja õhin minus kasvas. Oidsalu somaatilise teatri esseele lisaks meenus mu enda, samuti 2011 aastal kirjutatud magistritöö, kus olin rāmlīlā eepilist etendust analüüsides rituaaliteooria osas riivamisi tuginenud antropoloog Victor Turneri ja Richard Schechneri performatiivsuse käsitlusele.

Niisiis, jooksujalgade kehatarkusest rääkida? Aga muidugi! Ma pole üldse tantsuteemadega kehalises plaanis sina peal. Varemgi on turgatanud, et just see osa on puudu… olles mu mõtlemises otsaga juba päral, aga kehas mitte.