22.05.19

Ivan Makarovi ja Ahto Lobjaka kolumnid vahelduvad Postimehes kui süstol ja diastol südametuksetes.
Minu ammuse bakalaureusetöö pealkiri oli “Südametekkeliste signaalide periood kui pidev muutuja”, kus ma MATLAB-is programmeerides testisin Peeter Loogi ja Jüri Vedru ideed vaadelda EKG-d kui pidevalt muutuva perioodiga signaali, et rakendada seda ideed ka Foucault’ kardiograafia vallas.
Ehk siis insenerimõte oli bioloogidest mõnevõrra hiljem avastanud, et südametukseid ei reguleerita masinlikul kombel iga tuksatuse lõpus, vaid organism tagasisidestab pidevalt sõltuvalt olukorrast südame kontraktsiooni, muuhulgas ka löögisagedust.

Toona, pea 15 aastat tagasi, tegeleti Tartu Ülikoolis meditsiinifüüsikaga aktiivselt, lisaks sealsete teadlaste poolt välja töötatud Foucault kardiograafiale, leidis laiemas ilmas tunnustus ka juba nõukaaja sügavuses Arved Vaini poolt arendatud müomeetri nimeline seade, mis on kasulik nii kestvussportlaste lihaste taastumise kui ka näiteks kosmoselendudel lihasdüstroofia jälgimises (ka NASA on meie seadet katsetanud). Masina tööpõhimõte on lihtne - seadeldis asetatakse uuritavale lihasele ja selle löökotsik annab lihase pihta tõksu, millele järgnevalt talletatakse löögile järgnenud lihase omavõnkesageduse vibratsioon graafikuna.
Wikipediast: müomeeter on seade bioloogilise pehmekoe mehaanilist pingeseisundit, elastsust, dünaamilist jäikust, roomavust ja mehaanilise pinge relaksatsiooniaega iseloomustavate parameetrite samaaegseks mõõtmiseks reaalajas.

Jooksjatel soovitatakse venitusharjutusi teha ühe põhjusena just seepärast, et need suurendandavad sidekoe roomavust.

Süda on üks vägevamaid lihaseid. Tegelikult on küll lõualihased tugevamad, kuid süda on selgelt kõige tegusam lihas, mis vaikib vaid igaveseks. Kardioloog Margus Viigimaa kirjutab Maalehes, et pool tundi kiirkõndi päevas on küll, et oleks “südame eest hoolt kantud”. Eks see on südamerahustuseks öeldud neile, kes jalgu ei tooli, diivani ega autorooli tagant kuidagi välja suuda vedada. Kes liikumisega harjunud, nendele käib see pool tundi lisaks tavapärasele pooleteisele treeningtunnile päevas otsa nagu iseenesest. Jooksuslängis on lisaks “jooksja põlvele” olemas ka “jooksja süda” (meditsiiniliselt siiski athletic heart syndrome) - märgistamaks seda, et agaratel jooksjatel võib süda olla spordivõõrastega võrreldes 50% suurem. Jooksjad on suurema südamega. Aga mõned uuringud ( James O’Keefe 2012 nt) siiski näitavad, et ehkki regulaarne treening südame-veresoonkonna tervist parandab, võib ogaralt palju jooksvate inimeste südamete ja arterite suurenemine kujuneda patoloogiliseks.

Nädalapäevad tagasi suri Nikolai Baturin, “Karu südame” autor. Aga täna oli mul hoopis Heideggeri päev, kuulasin viimast Tähenduste teejuhti “Laul kadunud kodust”. Lobjaka märkus, et Jumal on õhtumaises metafüüsikas juba oleva positsioonist välja küsitud, võib küll olla tõsi, aga kas ikka Heideggergi enamat suutis… Lobjaka püüe olemise tegusust “olemine annab asu” sõnastuses keelde tuua on hea katse, andes ühtlasi juurde ka ruumilise aspekti, mis saksakeelses Dasein-is olemas.

Poole saate pealt kangastus mulle Tartus Narva 89 ühikas elatud aeg, kus mu toonane toanaaber (samuti Martin) luges Heideggeri “Olemist ja aega”. Martin õppis teisel kursusel keemiat ja oli ühtlasi kõva käsi males, tehes häbistaval kombel mulle lauspimesi males pähe. Üheskoos sai sealsamas Tartu Ülikooli Narva 89 legendaarses ühikas vändatud ka isetekkeline tudengifilm, mille avasõnadeks Martin lausa nõudis - ühikasisemust tutvustavate avakaadrite juurde - teksti, mille ta ise sisse luges:

Narva 89 ühikas on kui vanaema kartulisalv. Sügisel sinna pandud mugulad vedelevad terve talve […ei mäleta enam, mille sees]. Kevadeks pole nad ei idanema ega mädanema läinud.

Filmi lõppversiooni Martin ei näinudki, ta jäi tükimaks ajaks kadunuks ja leiti mitu kuud hiljem Võrumaa metsast, kus olnuvat ennast üles poonud.
See oli mu esimene tutvus Martin Heideggeri filosoofiaga.