20.05.19

Töölt tagasi minnes pahvatas buss äkki sitahaisu täis. Mõnigi nina katsus süüdlast lokeerida, keerutades selleks pead siia-sinna. Pseudosündmus, ohkas sissepoole teadjamate näoilme. Sest bussist väljudes sain aru, et see on seesamune sealäga hais, mis ümbruskondsetele põldudele väetiseks laotatakse. See käib Kuusalu identiteediga kaasas nagu Lauritsakivi ja -kirik.

Indias peetakse majapidamises puhtust päris hoolega silmas, aga kodu piiridest väljaspoole lennutatakse kergel käest kõiksugust saasta.
Kakajunne meisterdatakse vahel tänavatelgi. Oma panuse suutsin jäädvustada minagi nii pühasse Gangese jõkke kui teeäärsele prügimäele.

Esimene episood juhtus ajal kui käisin Varanasist hommikuti kuskil kuu aja jooksul kohalikega koos paadiga ülejõe pisikesesse Ramnagari linnakesse . Selleks, et osa saada India kõige traditsioonilisemast rāmlīlā teatrifestivalist. Igatahes ühel sellisel päeval tundsin ma ennast juba varahommikul paadiga Ramnagarisse sõites kehvasti. Olemine läks päeva jooksul üha hullemaks ja lõpuks paadi juurde tagasi jõudes oli olukord kõhus taltsutamatu ja pidin paarkümmend meetrit eemal hämaruse varjus ennast tühjaks pasandama. Kui taguotsa pühas vees olin puhtaks loputanud, avastasin, et sealsamas paari meetri kaugusel pesi keegi hambaid; aga minu perse kipitas Gangesest.
Teine kord oli siis kui võtsime Maarjaga ette reisi Dehradunist natuke põhjapoole, Mussoorie nimelisse paika. Seal istusime juba maha tiibeti söögikohta ja tellisime momosid kui mul kõhtu lõi kibe vajadus vetsu leida. Seda hädavajalikku ruumi polnud aga näha ja lippasin tänavale õnne katsuma. Kõige sobilikuma paigana tuvastasin teeäärsed prügihunnikud, mille taga püksi maha rebisin. Vastu vaatas seal aga üks suur siga, kes asjalikult matsutas. Eemal oli teinegi.

Roojasus on korrastamistööl tekkiv väljaheide sellest, mida endana ei taheta tunda. Negentroopilise eluprotsessi entroopiline pahupool.
Perse on kõikide sittade kogunemispaik, ütleb budistlik pühakiri.
Ometi toimub just käärsooles napilt enne seda kui juurtšakra suunas allapoole rühklev mass “see ei ole enam mina” otsusega heidetusse määratakse, oluline seedeprotsessi lõppetapp. Vitamiine ja lühikese ahelaga aminohappeid juba mainisin, ent koolonit koloniseerivad bakterid teevad mitmed tervistavad polüfenoolid meie organismile kasutatavaks.
Muidugi, seesugused bakterid juba ootavad polüfenoole minult. Ma ei jõua nii palju kohvi ära juua kui need pisikesed tahavad!
Kui soolestikus aga antibiootikumidega midagi perse keerata, ei piisa genotsiidi heastamiseks probiootikumide neelamisest.
Rektaalne implantatsioon on siis tõhusaim. Ehk siis terve mikrobioomiga sõbra kakatüki endale perse pistmine.

Poliitilises plaanis tuleb aina süvenevat pasandamissoovi kinni hoida ja lasta käärkambris pisut seeduda, et siis lõpuks üks turd väljaheide teha.

Edit 21.05.19: Delfi Forte teavitab, miks kohvijoomine potile ajab: soolikat liigutavad kohvi ja soolestiku mikrofloora vahelised suhted ning joogi võime tekitada sujuvat lihaste kokku tõmbumist.

Tõsi, jooksjadki mitte üksnes ei kasuta kohvi sooritusvõime parandamiseks, vaid võistluseelse meetmena soolikas tühjaks saada. See pilt, mis juhtub siis kui tahtejõuline jooksuäss pole seda teinud, oli mitmeid aastaid tagasi viraalne. Aga nagu mees ise hiljem kommenteeris, aega pole raisata. Never quit, ma parem ei googelda, kas sellest episoodist on motiveeriv video ehk kokku klopsitud.