18.05.19

Hommikul rästikujooks gaasitrassil, 20K. Kui esimest korda päikeses küütlevat ussirõngast vilksamisi nägin, kadusid mõtted järjekordsest pässikujooksust.
See armas olend ennast siiski ei liigutanud, ka siis mitte kui jalg meetrit pool temast maandus. Edasi-tagasi silgates liikumatust silmates ei pidanud lõpuks vastu ja suskisin pisut oksaga. Alles siis märkasin, et tegu hoopis nastikuga, kes surnut teeskleb. Lasin tal olla ja sörkisin koju, peas väänlemas minevikumälestused Nagalandist (India kirdepoolseim, üks väiksematest osariikidest), kus 2010 aasta lõpus sai minu välisõppe perioodil ühel folkloristikakonverentsil (Kohimas) käidud.
Pidime Maarjaga toona veel tegema ettekande Himaalajates elavate jaunsaride (keda peetakse aarialaste puhtaimaks tõuks, eksole) külaelu traditsioonide muutumisest ajal, mil telekad, kilekotid ja alkoholipoed murdsid tsiviliseeriva jõuna muidu rohetavatele mäeseljandikku. Aga esitada akadeemilise ettekandena tolle ad-hoc tekitatud kahepäevase “välitöö” materjal tundus liiga suur patt, niisiis laulsime lihtsalt paar-kolm regilaulu ja tundus, et sellest piisas.

Tegelikult pole sealsete naga rahvaste puhul madudega erilist seost, küll aga Indias on madudega täitsa oma teema, sanskriti nāga viitab nii päris madudele kui pooljumalikele inimmadudele.
Ja siis on veel shaiviitlikud pühamehed, naga babad. Kui ma õigesti mäletan, siis 2010 aasta 1. septembril kui olime minu sünnipäeva meeleolus Varanasisse saabunud, läksime õhtul ghatile põnevust otsima.
Ühes mantrasid laulvas hindude seltskonnas leidsimegi asu, kuid seal just naga baba chillum-ist hašist popsutades küllap õnnestus mul miski kole haigus saada, mis mind paariks päevaks oimetuks tegi.

Stafülokokid on haisu ninna saanud, et mono on mahlad ihust välja viinud ja nii on need bakterid moodustanud ninasõõrmel miski valuliku paksendi, tehes allergilise nohu nuuskamised hädaoruks.
Aastaid pole suvised õietolmukeerised sõõrmeid pakitsema pannud, nüüd siis teisiti. Õues kooserdamine on siiski lust, Uku vikeldas järske lookeid ja künklevat maastikku pidi joosta mõnda aega, enne kui raielangil lõkke ladumiseks läks - noh, et põletada päikesele abiks olles mustikad kiiremini valmis.
Pisut vildakaks läks siis kui ta avastas sealtsamast “uue maailma, kust saab uusi Ukusid” ja hakkas lõkketules surnud ukusid vorstide kõrval küpsetama ja neid tükkhaaval sööma
(—mul alles kasvab noku—).

“Kuri naabrimutt” märgib argielu-arhetüübina ehk kogemuslikumat rahvakannatust kui kurja ema või kurja kuninganna oma.
Minugi kannatuse on proovile pannud altnaabri kurjad kolksatused radiaatorile kui Uku liiga häälekalt jonnida või mängida mõistab. Ühe korra - kui Uku oli kolm korda kolme minuti jooksul jalgu trampsatanud, kuna tal teatridekoratsiooni nöörile viskamine ei tahtnud õnnestuda - saatis ta oma mehe koputina meile ukse taha. Et mind tabati ootamatult ja pranayama kaudu ida ja pingala nadid jäid tasakaalustamata, reageerisin üle kui ärritunud “mis teil seal toimub?” avangu järel selgus, et jälle Uku segab nende teleka vaatamist, kas ei võtaks lõpuks kätte last kasvatada. Mees koperdas oma naise “rumalaga ei ole mõtet rääkida” saatel mind pärdikuks nimetades trepist alla. Midagi hullu ma ütelnudki, aga sellise ärrituse määra esilekutsumise lihtsus ise jahmatas. Olin just Ukut naabrite viledaks kimutud närvikava tõttu taltsutamas - aga pereelukas teab kui äge võib olla kolmeaastase poisi äkkraev. Ennast tigedaks elatanud naise elusaatusele võib kaasa tunda, aga mitte taolises otsekontaktis. Hiljem, kali durge mantrat veeretanuna küll.

Esimene olend, kelle Borgese raamatut avanuna sisse lugesin oli “aheldatud siga”.