17.05.19

Pakiga saabus Borgese “Kujuteldavate olendite raamat”. See saab minu (keha)poliitika analüüsi keskmeks. Puhkan natuke bioloogilistest metafooridest ja suundun Borgese ja Eliade abil mütopoliikasse.

Õhtul Symposion, millest iga hetke nautisin. Ettekanne ja sealt avanenud “hargnevate teede aed” olid vägevad. Kes oleks arvanud, et juhtun rääkima tantsijaga, kelle mõttearsenalis on nii Bruno Latour kui Tim Ingold, just mind viimaste aastate jooksul käivitanud antropoloogid?
Kadi Maria Vooglaidu kuulates oli hea tunne, mis tekib siis kui tunned ära mitte samamoodi mõtleja, vaid isiklike katsumuste najal südant kasvatanud inimese (mõttesööst: emantsipatsiooni tuleb tasakaalustada empaatiaga), kes küllap tekitas paljudes nii mõtte- kui emotsioonitulva, millest oli hea saada läbistatud.

Tema jutulõnga taotlemata teraapilisus avaldub ehk pikkamisi, aga nagu ka hiljem Sokrateses Meelise poolt rõhutamist leidis: EKRE tuleku positiivne aspekt on selles, et oleme kodanikest saamas poliitolenditeks (Onu Volgi värsiraamatust: maailm meie ümber muutub, kui me tasse puutume; ja me ise muutume, kui see maailm meisse puutub).
Kuid ühtlasi rõhutas, et demokraatia on tänapäeval globaalne, oma liivakastis seda teistega mängimata üles ei ehita.

Nakkus, mis EKRE tema praeguses juhtimisteravikus on, tuleb läbi põdeda hoolikalt, mitte hoo pealt. Selleks, et et naaseda inimesele tervisliku 10% viirusliku DNA osakaalule inimgenoomis (ligikaudu EKRE skoor eelmistel valimistel), pole suuremat tolku vastukultuurilisest agressioonist; antibiootikumid hoopiski viirustele ei mõju, ometigi lajatakse neid praegusel ajal laia spektriga. Ja siin pole vahet, kas Mutt tõsimeeli libestab tagantotsast sisse EKRE-t või niisutab Lobjakas kuulmekäikusid talumaks seda päris roosat ila.

Kui lümfid on paistes, on mõistagi ebameeldiv neelata, aga hea teada, et immunsüsteem juba toimetab, viirused on kättpidi taplustandrile tiritud.
EBV on mõistagi lupsatand ennast juba meie B-lümfotsüütide DNA-sse ja sealt teda eluajal lahti ei kanguta, kuid säherdused geenid lõppeks langevad latentseteks - neil ei saa olema kehaterviku elukaarel püsi. Kui tervik hakkab nõrgenema (ultraliberaalseks kiskuvas inimkuhjas ei saa immuunsüsteem enam sotti, kelle suhtes oma-võõras kaitsetaktikat rakendada), reaktiveerub EBV e EKRE taas.

Nüüd sõnasabast teisele põlvele Sloterdijki co-immunity mõistet võttes, saab aimduma, miks ei piisa Lobjaka traagilisest liberalismist, mis ei tea märtrisurmast paremat. Nimelt üksnes Maa ehk Gaia tervikusse endid tunnetades suudaks transtsendentaalse potentsiaali minetanud inimkond kujundada ühiselu selliselt ümber, et indiviidide vabadus ja võrdsus ei manduks apokalüptiliseks kogelemismasinaks; inimene tema kõikmõeldavate vabaduste täiuses on valgustustusjastu ajutine leiutis, mis ületatakse. Rohelised teemad pole ammu nikastanute nišikaup, vaid see, millest lähtuvalt tuleb silmas pidada kõiki edaspidiseid poliitilisi praktikaid kultiveerides. Kui vähegi pilguga kliimasoojenemise ja elurikkuse kao hüperobjekte haarata püüda, saab selgeks liberaalsete (ja ka konservatiivsete) ideaalide suitsidiaalsus.

Enne sümpoosioni võtsin kogemata kombel jalutuskepiks näppu trappistide kloostri La Trappe õlle Witte Trappist. Pärast meelisklevat õhtut tekkis tahtmine uuesti vaadata filmi Into Great Silence - sealt saaks rääkivate peade diskuteerimiskunsti kõrvale kogeda vaikimise valendikke.
Ka tekstide osas saaks taiplikkust munkade lectio divina redelipulkadel leveldada - nemad tavatsesid piiblitekste lähilugedes hoolikalt läbi mäluda. Ja ikka nii, et nüüd ei kõnele enam mina, vaid Kristus minus.

Munkade askees on muus osas siiski kehavõõras. Kui kõõlused ei kanna, pole ka jumalast saadetud mõtetel õiget tõuget (andku ma endale andeks selline kehafašistlik torge).