16.05.19

Hvostov Vikerkaares fašistlikust kehapoliitikast meenutas temaatiliselt ositi mu enda jooksuaskeesi artiklit Akadeemiast.
Tees: fašism on kehaline nähtus. Mees surub naiselikku külge endas teadvustamatusse, võitleb jõuliselt nõrkuse ja pehmuse vastu endas. Nõus.

Aga vänged assotsatsioonid on letti löödud perfektsionismile suunatud keha otseseostamisel fašismiga. Siin on hunnik halltoone, vaadatagu aga vohavaid kehaprojekte vabas maailmas, kus niisamasuguse “fašistliku” innuga ujuvad lapsed koolist vabal ajal füürerlike treenerite hõigatuste saatel kilomeetreid, aga ka kellisildarud viimistlevad lõputult oma eripäraseid kehatehnikaid.
Probleem pole mitte kehale ülemäärases keskendatuses, vaid sattumusliku kehaesteetika pealesurumises nii teistele kui endale viisil, mis vangistavad, mitte ei vabasta keha loovaid jõudusid.

Viirus on metafoorina ambivalentne, tema läbi seletub nii EKRE kui mugavuspagulus. Võtkem tsüanofaagidest viirused - need kes ookeanites sinirohelistele fotosünteesijatele jala taha panevad. Need bakteriõgijad hoiavad endas üle poole fotosünteesi võimaldavatest tsüanobakteri geenidest. See, mis meid tapab, annab ka jõu. Kui olen varem “Mitokondrite” essees fantaseerinud võimalusest kloroplastid inimrakku kupatada, siis säherdust asja ei teostata vakraviisil kopipastega.
Inimrakutuuma peab samuti sobivate geenidega häälestama - trikk, mida suudab korda saata nt meritigu.