12.05.19

Kratsi tissi… veel, veel, veel.

Ukut esimesel eluaastal saatnud atoopilise dermatiidiga oli tükimat aega häda, millele Birgitiga otsisime looduslikumat ravi.
Peaaegu oleks minek olnud Gruusiasse, et lasta baketeriofaagidel stafülokokid nahast välja nokkida. See Tbilisi kliinik on bakteriõgijatest viiruste abiga juba ligi 80 aastat inimesi tervendanud ja hoopis-hoopis hiljem sättis tavameditsiin antibiootikumidelt oma silmad nägemaks ja tunnistamaks sellist raviviisi. Hea teada - bakteriofaage on üldse ilma peal olenditest kõige rohkem; koguarvuna 10 astmes 31 ehk rohkem kui kõiki teisi olendeid üldse kokku on.
Õnneks ajapikku nahaekseem taandus ja toona igaõhtusest Uku ettevaatlikust sügamisest enne magamaminekut on nüüdseks saanud surnud traditsioon, mida Uku mult pärast ukupoisi loo rääkimist vahel välja lunib.

Kratsi seda. Siis on kratsitud.

Surnud traditsioonid on nt müüdid, mis kuhtuvad muinasjuttudeks ja kaovad ajapikku elavast ühiselust.
Surnud rahvuslus on see, mis tahab teisi kuulamata jutustada suureks lugusid, milles ta ise ammugi enam ei ela. Riik, mille piirid peavad, aga mõtte-ja ainevahetus sulgub dementsuseni. Kui EKRE on ekseem, siis maha teda kratsida pole lootust.
Strateegia 1: bakteriõgijad kallale lasta - las kõikide rahvaste lobjakad lutsutavad naha kenasti puhtaks.
Strateegia 2: aeg annab arutust.

Hommikul kuulasin niipalju kui Uku armust sai, Youtube-s Tähenduste teejuhte. Lobjakas kõneles seal Musta missa raamatu ümber väga põnevalt; tõsi, paljuski tema argumentatsiooni veenvus tugineb üleolevatele “päris nii see siiski pole” ja vast hääletämbrile rohkemgi kui sisulistele ekskurssidele. Samuti, Lobjaka esseistikalegi omane komme ühtäkki ja hermeetiliselt Heideggerile nõjatuda tundub naljakas, aga needki eksikäigud keskustelust on huvitavad. Elavas pildis teda kõnelemas vaadates saan paremini ligi. Saade ise oli küll pea aasta tagasi. Poliitifilosoofiat aga ei saa inimese kogu olemusele peale lajatada loosungitega liberalismist kui “kõik, millest meil on mõelda”. Tunnen, et nt antropoloogiline pilk avanuks selles vestluses mitmedki mõttekoridorid (nt humanismi kriitika väetamisel), millest poliitolendina käima polda harjunud. Ja - korrata pidevalt Nietzsche läbi elatud traagilist diagnoosi “Jumal on surnud” kui üht sekulaarse Euroopa alusmüüti, muutub sundmõtteliseks ja häirivaks kui polda räägitut isiklikult põetud. Kui juba selle traagika kohale vaatamiseks kõrguda, siis geograafiliselt täpne olnuks öelda: Jumal suri Lääne-Euroopas. Lõigata Ida välja Euroopast (Rein Undusk räägib selles üllitises “Topos”) - võib! - aga sedasorti kirurgiaga jäävad alles pelgad rääkivad pead - teadusolendid, poliitolendid, majandusolendid. Südamed, mis sätitud (ikka veel elava) Jumala poole, saavad mõistuse valguses naeruvääristatud.
Mis siis on see vägev endalt uhkusega kristliku kargu alt lükanud Euroopa, millesse sugrilikud peaksid tundma sundi lobotiseeruma? Pea ja kõht. Ja pagulastest loodetud suguorganid ja lihased.
Viimaks: saates jõuti kolme suuga kiirjäreldusele, et natsismil pole tõukepinnast kristluses (või võeti lahata siin vaid John Gray tõlgendus?); seegi võtaks religiooniuurija nõutuks - kuidas nimetada siis Natsi-Saksamaal jõuliselt kultiveeritud “positiivset kristlust”?
Sulaselgelt ei kiputud kristlike väärtuste veduriks, aga äraspidiseks pööratud kristlus võeti kasutusele relvana.

Jalutasime Ukuga pikemalt täna, vektoril mänguväljak > pood > surnuaed > mets.
Surnuaja müüri ääres lootis Uku eelmisest sügisest tuttavat lehehunnikut leida, milles datlibatoon nahka pista. Kõlbas suurema pettumuseta ka prügikasti kõrval murul mugistamine.
Männi 10 maatükki käisime piilumas, põhiliselt küll krundil kasvavaid puid - imetabaselt harulist võimast mändi, punetavate isasõisikutega kõrget kuuske ja suurt kaske, mille all sipelgad kihasid. Sõime nurmenuku-ja mustikaõisi, millede ümber ka mesilased tolmasid.
Ahjaa - surnuaias hakkas vanal kasel silma lõpuks must pässik, keda jooksujalu polnud leidnud. Nuga poleks külge muidugi seal pannud, kui ka kaasas olnuks.