Mononukleoosi päevaraamat: 14
08.05.19
Täna on vaba päev. Vaatasin hommikul Ukuga Nina Paley “Sita Sings the Blues” multikat, kus Rāmājana eepose taustal tehakse feministlikku kriitikat, sekka jutustatakse ka isiklik suhtedraama.
Ukule meeldis kõige rohkem muusikaline avang, kus kuskil 5min jooksul esitatakse kollaaž hinduistliku kosmogoonia elementidest.
Olime seda koos nädalapäevad tagasi poolikult vaadanud ja paar päeva tagasi tegi Uku mingeid tantsuliigutusi kätega - et seda multikat tahan!
Siis ei saand kuidagi aru, mis ta täpselt tahab ja vaatasime hoopis Tokyo Godfathers-it.
Aga need olid ju Sītā bluusitantsu käejõnksutused, millele Uku oma nurgeliste liigutuste kaudu osutas… Mäletan vist õigesti, et viimati nautisin seda 2011 aastal kui magistrantuuri ajal Indiasse lähetunult sealt eeposega seonduva magristiöö teema leidsin ja erinevaid Rāmājana eepose redaktsioone ning kunstilisi etendusi uurisin. India teise suure eepose Mahābhārata kõrval on tegu ääretult populaarse ja tänini elatava tüvitekstiga, millest feministliku nurga alt vaadates saaks tõesti päris koletisliku patriarhaalsuse pildi.
Kui Mihkel Kunnuse sõnutsi on feministliku liikumise vägedel lääneriikides töötusest rusikad taskus, siis lisaks Saudi-Araabiale oleks siiamaani tööd Indias, eriti ruraalsemates piirkondades.
Tegelikult tõesti loodan, et sinna püha ja purustava lihtsameelsuse kujul naiste vabastusliikumine ei juurdu. On ju Indias naisõiguslusel sealsest kultuurist kasvanud lähenemisnurk (poeetilise jõuga väljendatud nt Arundhati Roy kuulsas “Väikeste asjade jumalas”), mida ei tule väljastpoolt taevast kaela langetades ühiskonda istutada nagu oli lugu demokraatia sisse pommitamisega Iraaki ameeriklaste poolt.
Nii pole Läänes kunagi olnud leskedel sati-sarnast kommet end mehe põletusmatuste tuleriita heita või üldse ligilähedaseltki sellist hiljuti eesti keelde pandud Manu seadustes kirjeldatavat “ideaalse elukorralduse düstoopiat” nagu pealkirjastati folkloristi ja indoloogi Ülo Valgu arvustustus raamatule.
Lõunal pässikujooks, mil rehitsesin Rehatsel siit-sealt metsaradasid pidi, kuid koju tulin siiski vaid määndunud kasest välja kangutatud tuletaela ja männi küljest murtud miskisugust musta pässikut (mis tavaliselt kasvavad kaskedel) meenutanud moodustisega, mida vist leotiseks ei julge teha. Pilk puudel tuli usaldada jalgu astumaks männijuurikatest mööda.