07.05.19

Töölt koju bussi peale minekuks täna jooksusammu ei läinud. Järvevana teel keerasin aga näo päikese poole ja kõndisin kilomeetrijagu tagurpidi. Jällegi Ood rõõmule saatvaks mõminaks. Selline kergelt nihkes kehapraktika muidugi äratab tähelepanu.
Nagu ka need eelmise suve kiirjooksud Kuuli bussipeatusesse, kus sai higist leemendavat ülakeha paljastades riideid vahetada, et siis bussiga koju Kuusallu loksuda.
Kristjan Puusild aga läbis aastal 2012 Tallinna maratoni selg ees. Juba toona oli tagurpidijooks kujunenud arvestatavaks jooksudiskursuseks, milles peeti ka juba meistrivõistlusi ja millele agaramad olid leiutanud ka filosoofilise tagapõhja.

Täna jällegi see päeva jooksul üha ägedamaks kippuv pakitsus silmades. Võtsin Ülemiste keskusest 0.2l punase veini pudelikese, olles proaktiivselt välja googeldanud, et reservatool tõkestab EBV-i märulit lümfisõlmedes.
Bussis lugesin aga hoopis Meelis Oidsalu Vikerkaare artiklit ühisihulisest teatrikogemusest:

Lavastuses „Kolmapäev“ on stseen, kus näitleja paljastab ülakeha ja hakkab sellele südamerahus elundeid peale maalima. Näitleja ei tegele enesepaljastamisega, vaid meenutab vaatajaile, et elundid on olnud kohe algusest peale kohal, laval.

Meenutus, et elu tõepoolest organiseerub. Vaimukas essee on põhiosas fenomenoloogilise teatrikogemuse kirjeldus, kujutusliku kehalise communita taju. Sõna ja tähendust vabaks andva ihulisuse kiitus ja vakka olemise teostamine, kus maailm hetkekski sulgudesse võetud.

Minu nüüdseks lagunenud doktorantuuri teema “Sportlane kui tähenduste otsija ja looja: autoetnograafiline sissevaade pikamaajooksja vaimsusesse” all plaanisin esialgu nn autofenomenograafilist asendist hakatuda lõõtsutamisest, higist, liikumistajust ja soolikatest jt raskesti verbaliseeritavatest tõsiasjadest, mis annavad jooksjale eripärase olemisviisi. Selle peale andnuks edasi laduda igat sorti kultuurilisi tähendusi, süstematiseerides neid kas religiooni- või kultuuriuuringutest tuntud mõistestiku abil. Aga, pereelukana napib aega koodamaks intellektuaalseid vägesid ja just see süstematiseerimise osa läks juba peadpidi mõttejooksu solgutades läilaks…
Selle asemel, et ehitada töö üles algselt planeeritud “Keha ja liikumise antropoloogia”, “Kangelase teekond”, “Jooksja vaimsus” alapeatükkides juba tuntud fenomenide nagu müüt, rituaal, askees, palverännak jt võtmemõistete najal, hakkasin mõttes leidma uusi klotse nagu “Mitokonder”, “Fastsia” ja “Soolikad”.

Leitud uutlaadi kategoriseerimise viisist jooksuolendi maailma lahkamiseks olin pikemat aega haaratud ja seesugune vaimustus oli saadetud Jesper Hoffmeyeri “Biosemiootika” lugemisest, “Bioloogiafilosoofia” nimelise kursuse võtmisest doktorantuuris ja hiljem veel mitmete samasuunaliste hargemiste jälitamisest. Praeguseks olen mononukleoosi tõttu üles kütnud viiruste teema ja tänu hiljutisele kodumaisele suursaavutusele molekulaarbioloogias leiab, peamiselt bussis, lugemist sihuke asi , kust leiab suupäraseks eestindatud erialasõnu.
Mõelda vaid, et sõna “valendik” on lisaks Heideggeri filosoofiale kasutuses ka endoplasmaatilise retiikulumi struktuurikirjelduses! Aga teisalt Heidegger, Margus Ott, Deleuze, Latour, Ingold ja lõpuks ka Sloterdijk. Igalt tuli jooksu pealt noppida vaid hetkel vajalikud tööriistad, ehkki mõnda neist sai aeglasemalt mälutud. See põlveotsas jooksuolendile sobivaks kohandatud materjal ajas kasvusid muidugi ise suundadesse, aga püüdsin risoomsete mõttepuntrate kurve sirgemaks joostes midagi kasutatavat välja kraasida.