06.05.19

Uku: Miks kaka on vastik? Miks kaka haiseb?

Koalitsioonileping võib haiseda nagu vesiniksulfiid bakteriaalse laguproduktina. Nörritavates meeletajudest harjub inimene kõige kergemini just halva lõhnaga - seda juhul kui haiseb lakkamatult.
On hästi teada, et sportimise ajal toit loksub allapoole soolikatesse, seedeensüümide töö aeglustub ja bakterid saavad suuremal määral toidule käpa peale, et aminohapete väävlist mädamunalõhn välja matsutada. Soolestiku aktiivsust on isegi nii seletatud, et sisse lõõtsutatud õhk siugleb soolikatesse ja plärtsub anusest välja.
Jooksjatele tuntud leaky guts tähendab veel seda, et soolestiku vaheseintest rapub manti läbi organismi, missugune ärritus paneb pasandama.

Ühesõnaga, jooksja perse lippab temaga kaasa. Elamisega üldisemalt kaasneb hais, demokraatlike protsessidega paarduvat kõhupuhitust ei mõtle kannatamatu käepühkega riigist välja. Valgustunud liberaalid ei peereta! On tõsi, et sitatünni pikemaks pead pistes ei lase surm end kaua oodata, kuid puuksupahvakute kaupa vesiniksulfiidi doosid on suisa tervistavad, googeldatagu. Jah, Devromi-tablettidega kodumaist poliitikat lõhnatuks muutes säilinuks klanitud soeng Euroopa Liidu ja NATO-ga suhtluses, aga pidevalt tulnuks tegeleda Teise Eesti probleemide tõrjumisega tagalasse tukkumaks omavalitsuste tasandil. Väljapoole sätitakse ette e-Eesti edulugude persona. Ja nüüd kui Teine Eesti EKRE mustas kuues on rohmakalt jala ukse vahele saanud, ollakse eelkõige pahased maski langetamise tõttu… ehk hirm investeeringute pärast, eelkõige. Veebipõhiselt välmitud fassaad ja nägusate numbritega nuumatud potjomkin Eesti edumeelsusest ei suutnud takistada kolikambritest kobrutama pääsenud paha haisu. Praegu on EKRE hais tõesti otse väljakannatamatu, aga ise loodan sellest sit(t)uatsioonist väetist tulevikule. Sitt on väärt asi (kui rotaviirused välja arvata). Mida Lobjaka kirjutised aga stimuleervad, on meditsiinis tuntud antiperistaltika nime all, põhjustades suukaudset roojamist mitte peldikus ega kõrtsis, vaid avalikus ruumis. Teisalt on lobjaklikul viisil subjektiivse tülgastustunde väljendamine aus ja isiklik, nagu peabki olema isiklik see kui soolikad lekivad pimedapoolses progressiihas tempot pöörituseni kruvides. Kaks varianti: hoog maha või lõputu pasandamine. Praeguses olukorras on Marju Lauristini ohatust “võim on kibe” taaka raske mõista, riigipiruka mälumisel pole ju kunagi düsfaagiat tuntud. Täpsem oleks: võim haiseb.

Bakterid käärsooles pole pelgad haisutajad. Teadlased on ammu välja nuputanud, et soolebakterid pole mitte lihtsalt vitamiinide ja lühikese ahelaga aminohapete organismi varustavad sümbiondid, vaid ka keha immuunsüsteemi treenivad agendid - soolestiku vaheseina vastas paiknevad immuunrakud kombivad läbi neile läkitatud mikroobid, käib elukestev õpe olemaks kursis bakteriaalse maailma mitmekesisusega.
Kui nüüd teha laia kaarega antibiootikumiravi, mis tapab lisaks haiguslikele neonatsidele ka konstruktiivse rahvusluse, siis pole teinekord suuremat tolku enam probiootikumide sissevõtmisest - nad pole kehasüsteemis orgaaniliselt päral. Mitmekesine bakteripopulatsioon soolestikus nimelt tõrjub välja nii padukapitalistlikult parasiteerivad muidusööjad kui vaenuliku võõrtsivilisatsiooni, kelle eesmärk pole sobituda olemasolevasse kehatervikusse, vaid liigliberaalses organiteta kehas defineerida organid oma äranägemise järgi.

Kui kaks aastat tagasi Olgaga Phuketi maratonile lendasime, siis mäletan, et Doha lennujaamas sabas seistes võttis ta kilekotist keedukartulid välja ja sõime neid seal jalapealt järjekorras oodates. Temal olnud juba mõnda aega tagasi antibiootikumikuur seedimise nii põhjalikult tuksi keeranud, et kõht enam ei pidanud kinni päris suurt hulka toiduaineid - ei tatart ega riisi, makaronidest rääkimata. Mäletan, et ta lasi hotellis kokal tom yum supile ekstra kartuleid sisse panna.
Meile toodi lauale kohe päris suur kastrul. Panin supile vaid korraks keele külge, kuidagi ei tahtnud see hapukas kompott allapoole liikuda.