04.05.19

Keha on endistviisi nõrk, aga tahtmine end elusana tunda tugevam. Võtsin jalga peaaegu majataguse liivase gaasitrassi, millises 1,3K pikkusel päikesekoridoris saab ootamatult saabunud maikülmade eest pakku. Päike oli meelitanud välja rästikud ja ühele sellisele oleks peaaegu sõrad sisse löönud.
Kohe meenusid maikuised jooksud Kalamaja ajast, mil Paljassaare looduskaitsealal kruusateel tuuseldades rästikuid ikka trehvas ja eredamalt on meeles üks hetk, mil lennufaasi keskel märgatud rästik, kellele kohe-kohe olin peale maandumas, sundis keha mingit kolmikhüppajalikku käärliigutust tegema. Rohkem küll oli Paljassaarel tegemist putukatega, kes suud-silmad täis kihutasid. Sõtkusin vibramitega mõnuga natuke üle 10K pehmes pinnases, tempo sattus 4min/km kanti.

Läbiviidav eksperiment on ammu oma hetke oodanud ja mononukleoos saabus tõesti kui ootamatu varandus - keha, mis ei kannata koormusi, saab hakata ennast uuel viisil üles ehitama, et olla poole aasta pärast küps lippama looduslapselikumal kombel puhtas ühenduses Maaga.
Paljasjalgsel jooksmisel on tõsised ohud, mida minusugune istumisasendisse aheldatud IT-kontorirott peab eriti arvestama. Seni pole nt Achilleuse kõõluse tõsisematel hädadel mus püsi olnud sestajast saati kui olen jalga võtnud leebemad koormused.
Nii ei jõua Achilleus vigastusena kunagi kilpkonnale järele. Eks mõni valulikum periood satub ikka rõõmurikaste jooksupäevade sekka, kuid lubades päkkadele paljasjalgsust, mitmekordistuvad riskid.

Eile trehvasin Coopi ees Tiidrekut ja Mukungat, kellele soovisin jooksu võidu puhul õnne. Pikemat juttu ei ajanud, ei tahtnud tippude jooksukodaratesse oma mononukleoosset sülge pritsida. Mukunga teatavasti ei vajanud mononukleoosi selleks, et aastal 2017 olude sunnil sokkisjalu 23K pikkune Otepää-Elva jooksuvõistlus võita. Nimelt oli ta toona kellegi kätte oma võistlustossud jätnud ja stardi lähenedes oli mees tinatuhka kadunud ühes jooksusussidega. Mukunga otsustas kobakamate soojendustossude asemel distantsi spordisokkide väel vastu võtta ja võitis selle taas muljetavaldava eduga. Kodumaises meedias oli see vaat et suursündmus, mida muist pidasid kangelaslikuks vägitööks, tuhmim osa rahvast jälle opaka mooramaamehe etüüdiks.

Uku tänane (keha)poliitiline mõistatus: kes pumpab okset välja?
Tõepoolest… Kuskilt oli ta saanud kõhuviiruse või toidumürgituse ja oksendas hommikusöögi välja. Jaksu oli tal vähe, ometigi nõudis eilset Satoshi Koni “Paprikat” uuesti. Vaatasimegi.
Kas sa ei arva, et unenäod ja internet on sarnased? Mõlemad on kohad, kuhu teadvusest väljasurutu vallandub.

Filosoofiline alusküsimus oli Satoshil tehnoloogia vs inimene võtmes esitatud, kuid ümberpööratud kujul: kuri sai siin sündima sellest, et tehnoloogia ähvardav oht (psühhoteraapilistes eksperimentaalseanssides kasutatava unevahendamise seadme DC Mini kujul) realiseerus hoopis ludiitliku firmajuhataja vastureaktsioonis - pimedus roomas välja hoopis Inimest ja tema unenägude puutumatust kaitsvast “õiglasest vihast”.

Seadsin küll mõtteid Heideggeri essee “Küsimus tehnika järele” rööbastes, aga kummitama jäi lisaks kodumasinate ja mänguasjade pöörasele paraadile ka oma unenägude teiste inimeste ajudesse istutamise motiiv. Ja muidugi Uku küsimus: kes pumpab okset välja?

Endal oli öises unenäoseerias lisaks mingile veidrale jooksuvõistlusele ka lingvistiline lõik, kus keeleteadusliku taustaga töökaaslane rääkis midagi unimorfsusest ja ma vaidlesin talle vastu, et pigem ikka univooksusega tegu. Vaidluse sisulist poolt enam ei mäleta.