02.05.19

Hommikul võtsin lahti selleaastase Elujooksu laagri kava ja kohe hakkas sõna kuru Kuru puhkemaja peatuskoha sees midagi mu mälukeeltel sõrmitsema. Kunagi ammu religiooniantropoloogiat õppides olin nimelt kirjutanud kannibalismist essee ja kohanud 20saj keskpaigas antropoloogidele peamurdmist pakkunud kuru-nimelist haigust, mis nüüdseks on seletunud fore rahva seas Paapua Uus-Guineas levinud prioonhaigusena. Seal olnuvat kombeks naistel ja lastel matuseriituse käigus lahkunud omakse aju nahka pista ja selliselt see surmaga lõppev tõbi endale hankida (selles mõttes loodan, et EKRE pole siiski prioonhaigus, mis riiki ajuhaigusena tabades fataalseks osutub). Selles essees kannibalismis olen kirjutanud: Nii antropoloogidele kui ka minule jääb skepsist sünnitavaks mõistatuseks, miks kõikjal, kus seda tava misjonäride, kolonisaatorite või seiklejate poolt kirjeldati kui meelekindlat praktikat, taoline komme ometi nii tõhusalt, otse uurijate silme ees, välja suri.

Eks ta postkolonialismi võtmes natuke kirjutatud sai ja paljut kannibalismi pähe arvatut saabki universaalse võõra demoniseerimisfenomeniga minema pühkida. Üks Eliade sellekohane vilksatus “Sakraalses ja profaanses” on äärmiselt huvitav ka täna lugeda:
Kannibali peamine mure on loomult metafüüsiline; ta ei tohi unustada in illo tempore juhtunut. Volhardt ja Jensen on seda väga selgesti näidanud; emiste tapmine ja söömine pidustustel, esimeste viljade söömine pärast mugulate koristamist on jumaliku keha söömine, nii nagu seda süüakse ka kannibalistlikel pidustustel. Emiste ohverdamine, peadejaht ja kannibalism on sümboolselt seesama mis mugulate või kookospähklite koristamine. Volhardt tõestas lõplikult antropofaagia religioosse tähenduse ning ühtlasi ka kannibali inimliku vastutuse.Toiduks kasutatav taim ei ole lihtsalt looduses antud, ta on tapmise produkt, sest sel viisil loodi ta aegade koidikul. Peadejaht, inimohvrid ja kannibalism aktsepteeriti inimese poolt taimedele elu tagamiseks. Selle asjaolu rõhutamine Volhardti poolt on igati õigustatud. Kannibal tunneb maailma ees vastutust; kannibalism ei ole primitiivse inimese “loomulik” käitumine (pealegi ei leidu seda kultuuri vanematel astmetel); see on kultuurne käitumine, mis põhineb religioossel elunägemusel. Inimene peab tapma ja saama tapetud, et taimede maailm edasi kestaks, lisaks peab ta omandama seksuaalsuse selle viimse piirini - orgiani.

Üksteise ajusid võib süüa kas elujõu ammutamise eesmärgil või siis tõesti tundes religioosset vastutust selle ees, et kosmoses (mõne jaoks riigis) saaks kord alal hoitud. Mõlemad äärmused on üksteist saastaks nimetanud ja siit edasi pole muud kui täheldada ajunakkuse levikut kuhu aga silm seletab, pole vahet, et üks mõistab teise peale kõrgema kaarega kusta. Lobjaka relv on sõna, mille filosoofilis-esteetilis külje on ta kolumnižanris vahedateks vaimukusteks lihvinud, sellega köidab vormiliseltki kui ka sisuliselt on tegu paneuropismi pasunahüüetega; ent elujõulises mangroovivõsas sellega rapsides jääb hätta - juba homme on tihnik sama paks ja tuleb päevast päeva sama relvaga eri nurkade alt taguda, kuni peksjal ja pekstaval pole enam vahet.

Nagu Kadi Maria Vooglaid äsja saabunud sümpoosionikutse ettejuhatuses sõnas: “ei ole raske kujutada ette maailma, milles Ahto Lobjakas ja Jaak Valge jäävadki igavesest ajast igavesti üksteisele vastulauseid kirjutama.” Lühidalt on sisepoliitiliseks diagnoosiks demokraatiaväsimus, millest Kadi hakkab kahe nädala pärast sümpoosionil ette kandma. Ootan huviga.