01.05.19

Pippa rumaldab, Pippa räägib kakajuttu.
Alustame hommikut Viljandi JustRest (automaat)hostelis, kuhu eile õhtul perega põkkusime, et legendaarsel Viljandi järve jooksul sedakorda pealt vaatamisega piirduda. Vanemad tulid Valgast bussiga, et kevadpühal Uku pöörast mänguplatsil ringi tuterdamist tunnistada. Maijooks on vana, rituaalsete traditsioonidega. Kevadpühise riituse keskpunktiks olnuvat maipuu (meiupuu), mis mõnes kohas torgati maa sisse, et noorte jooksutrall selleni saaks alata. Rohkem teatakse tantsimist meiupuu ümber ja tänapäeval sulab see ühte eelneva orgastilise volberdamisega.
Maipuu oli kui looduse regenereerivaid jõude sümboliseeriv axis mundi, mis ajast aega elule igal kevadel mahlad sisse ajab. Viljakust looduses tagab analoogmaagiliselt seksuaalsuse ärkamine inimestes, ja kus võiks seda olla kohasem teha kui jalgade kaudu Viljandis.

Viljandis küll maipuud pole (pildil on üks teine kosmiline puu, mille juures Uku süles tassituna magama jäi), kuid ainulaadseks teeb selle jooksu veel samal päeval võitjate nimede graveerimine kiviplaadi küljele; juba 90-aastase jooksutraditsiooniga jooksu võitjate kivitahvitest moodustub selliselt rida pea kahemeetriseid torne. Keenialase Mukunga nimi “Ibrahim Mukunga” on seal juba kolmel plaadil ja täna kihutab ta kindlasti laduma neljandat sinnaotsa. Puusümboolika käib sageli kivisümboolikaga koos - puu oma loomejõudude perioodilises pühaduses, kivi hävimatusega tasakaaluks. Indias tänapäeval ringi liikudes näeb kiviringidest ümbritsetud puid siin ja seal, nende kaksikvägevusele aga modernne silm naljalt ei eksi. Hommikul trehvasin hostelis väljudes jooksu korraldajat ja treenerit Einar Kaigast (kas maipuu fallosliku elemendi antropomorfne kehastus?), kes teadis öelda, et sel aastal kuidagi eriti palju jooksuparemikust on bakterite ja viirustega kimpus. Jah, bakterite poolt kättemaks antibiootikumide leiutamise eest, viirused aga on veel eriti vilkad nagu ühes ööülikooli saates teoloog Evald Saag ütles - nad on kõige enne kohal. Nõnda nad saavadki jala ukse vahele punumaks kõiksugu kurivõrkusid nt sportlaste sisse, sest tugevate treeningute tõttu nõrgenenud immuunsüsteemi jõud ei käi üle.
Ja Epstein-Barr limpsab ülekoormuspiiril tippsportlaste peale keelt õgilalt, seda teavad nii meie ratta- kui suusaeliit hästi.

Tiidrek Nurme on stardis ja Roman Fosti samuti. Arvestades, et hiljuti mootorrattaõnnetusse sattunud Mukunga on alles äsja jooksuvormi koguma hakanud, ei pidanud ma tema võimalusi kuigi heaks. Enne paugu lahtilaskmist siblisime stardist >1km asuvale Huntaugu mäenõlvale, et üheskoos paljude teistega jooksukolonni veidra metronoomilise trummipõrina saatel vastu võtta. Tulidki! Mukunga ootuste kohaselt kõige ees, aga mitte sellises pöörases tempos nagu varemalt, mil ta jooksjaterivi eesotsas otse jabura edumaaga troonib ja vaid Tiidrek kandadel lõõtsub. Seetõttu ma pikka pidu talle ei uskunud…ent eksisin - jõudsime staadionile paar minutit enne seda kui Mukunga käed üles viskas. 14 sekki hiljem tuli Fosti. Tiidrek katkestas. Must mees tegi puhta töö ja ehkki tal oli omajagu õnne (kui pidada õnneks oma sõbra ja treeningkaaslase hüppeliigese väljaväänamist), pidid need viimased kilomeetrid olema valus kannatamine, mida oli näha võiduka žesti alusest lõpnud näost.
Päikest oli Viljandis ja ka hiljem Kuusaluski küllalt, autosõidust kängitsetud jalad kibelesid liikuma ja tegin 9K vibramitega metsaradadel. Barristat veel ei paista, küll hilisõhtul tuleb ka karmastus, kui kasutada Kristjan Puusilla sõnaloomet. Puusilda (meiupuu sildava ehk ühendava jõu kehastus) oli samuti täna Huntaugu jalamilt täheldada.
Siin lõpetan, kuna komistasin oma mälestustes ränga karmavõla otsa - elujooksjatele on mul võlgu elukepp, mille 2011 aasta Elujooksu laagris reliikviaka sain ja 2012 Birgitile üle andsin. Meie (Elujooksu laagri poolt ühendatud) perekond on elukepile olnud kehvaks vardjaks. Tegin mõni aasta tagasi sellest riidepuu, saagides otsast pisut lühemaks. Nüüd konutab ta totaalses unustuses vist garaažis. Sellel aastal pean toki õigesse kohta toetama, et ta saaks uute elujooksikute maailmapuuks.