28.04.19

Taas Ukuga lageraieplatsi mängumaadele, loomaks mitte-kohas kohtasid - suvalisest tühermaalapist sai metsakorter, kännujuurikast purskkaev, kuskil hämaras kauguses endiselt liminaalses ligiolekus aimumas kool. Valendikust võpsikusse nagu Heideggerist Mikitani astudes sattusime mingile sünnipäevale, kus suutäis torti oli küll, et seada sammud juba üksildasse metsakohvikusse, kus sai juba kolm jäätist.

Tagasi valendikule läbisime mõned trennimaailmad, kus viskasime ka bumerangi. Koht mis koht! Meenus Lobjaka kunagine osundus Masingule, kes indogermaani abstraktsele “ruumile” sugrilase mõtlemises vastet ei leidnud - meil ikka on koht või paik see, mida praktiseeritakse. Tuumajaamad või ka Rail Baltic on meil kohatud, sellest on Lobjakas kirjutanud ja sellistes avaldustes on tunda isemõtleja positsiooni hästi, ainult temaatika ise on tema esseistikas perifeerne.
Viimase aja tihedates mõttevahetuses konservatiividega on aga ühelsamal teemal suuümbrus nii vahtu visatud, et taganeda ei tulnud mitte mõõga läbi langedes, vaid ise ennast äraajanud hobusena. Esilekutsutud märtisurm, nagu seda spinnina on kahtlustatud? Ei tea.
Tule nüüd läheme ühte kohta. Jooksime krossi gaasitrassil, mille tagumisse otsa ehitasime sügisel onni. Hommikul olin vaid 11K seasörki lasknud, viirusest vinnutatud keha jaksas kilomeetri kohta ~45 sekki nõrgemat tempot kanda.
Liha oli nõder ja nüüdki jahedas püüdsin jalutada päikesekiirtes, aga Uku aina hüüdis mind varjulisse üles-alla küngastikku. Taganesime autodest tolmava kruusatee eest, ehkki Uku oli kuhugi sinnataha visandanud mingi lumemaailma, mida nõudis külastada. Vaat, lumi on sulanud kõik, ka jalgpalliväljakul lösutanud suur lumehunnik on läinud ja selle all maganud Jumal üles ärganud. Ja puud on lehes.

Miks keegi surra ei taha?