27.04.19

Soonib sisse, ütles Birgit kui raamatuid Rimi suures kilekotis garaažist korterisse tassisime. Elu soonibki sisse, ütlesin ja Birgit vastu: ei sooni.
Jalutasime kui sundmõttevahetuse pingpongi illustratsiooniks mööda survepesuriga kortermaja külge sõnast “PEDE” puhastavast mehest ja Uku kalpsas meie kõrval. Paar nädalat tagasi tabati mind Ukut lasteaeda viies sellele vägisõnale osutades ühe vanema naise poolt juhumärkusega: Vaat mis sinna ilmunud on. Mis see üldse õige tähendab?.

Tegime mõned võileivad ja valasime joogivett pudelisse ning läksime lageraielangi servale piknikule. Koterdasime Ukuga mööda lanki nagu Tsoonis, käigu pealt avastades ja luues uusi maailmu - kuskil rägastikus olevat siin kool, siis küürutasime mahakaarduva oksa alt läbi Totoro maailma, mis tegelikult, selgus, oli hoopis oksamasina maailm. Juba varem olime siin sisse seadnud kändude vahel oma tegeliku korteri ja nüüd otsisime sellele numbrit, mida uksele panna. Sisalik neeldus urgu, vana naine tuli aga käimisraamiga lagendiku veerele päikest võtma. Kuklased sundisid meid uuesti tossusid jalga panema, ent särgi koorisin seljast.
Lobjaka järjekordse artikli konservatiividest lugesin ka kaerakaraski kõrvale läbi. Kosutav kirjatükk nagu tal ikka, ehkki kuidagi ei jaga tema eurotsentristlikku fatalismi stiilis liberalism ongi see, millest meile on jäänud mõelda. Selliselt mõelduna on tegu tõsise kujutlusvõime kriisiga, mis õhtuimaise maailma varemetest aardeid sobrab ehk vaatamata tulevikku Inimest tema totaalses vabaduses ikka-veel ülimaks sihiks seab. On ajaloolis-statistiline fakt, et Nietzsche on surnud, Jumal on, mitte vastupidi. Aafrikas ja Aasias on kristlus (ja ka islam) tõusujoonel ning meeldigu see statistiline seik või mitte, tulevik hakkab pigemini avanema sellelt horisondilt, mitte mahapõlenuvat Jumala tuhast ehk metafüüsikajärgse liberalismifööniksi kõrgelt lennult.

Igermaanliku mõtteviisi enese kontekstis on kinnisideeliselt indiviidi vabaduse külge klammerduv Euroopa-ihalus aher, haaramata kuidagi nt India päratute võimaluste varasalve; jah, Uku Masing on Indiagi poole kriitiliselt vaadanud (Lobjakagi poolt loetud “Keelest ja meelest” raamatus on sealse maailmakirjelduse dharmad kirutud dogmadeks), kuid saksakeelse mõtlemise viletsuse teemadest on läbistatud hulgem tema kirjutistest; igermaaniviha ei tee talle muidugi au. Lobjaka tekstist teksti korduvate osunduste - mis hüplevad Heideggerilt (keda Masing nimetas etümoloogiafilosoofiks) Masingule ja Sloterdijkile ja Derridale… - näol on tegu osavalt heidetud sõnalinguga, kuhu püütakse kinni need, kes nahutavad normaalse mõtlemise armetust, ehkki küllalt erinevatel viisidel. Sellistes äkkhüpetes on võlu, kummatigi nad on loomepalangud rohkemal määral kui poliitikanalüüsid, milliseid lugejate leidmiseks polnuks tark pakendada kõrgekaarelisse hermeetilisusse.

Mis nendes (natuke varasemates) lobjakates on hinge määrivat, on see: Heideggeri võib pidada saksa keelt (kreeka keele kõrval) mõtlemise päriskeeleks, kuid meie mitte. Olemisunustusest ei too meid välja eesliiteline keelemäng (nt vorhanden vs zuhanden) kui me ei löö selga sirgu omaenese keelepäralt tõustes. Keele-või meekekaudu sooritavat enesekoloniseerimismanöövrit ei õilista ka see kui pelgalt möönda (“muidugi on mõeldav masinglikult püüda leida uut algust mingis oma ugrimugri ilmsuses”) sellise viljatuks peetava võimaluse olemasolu. Mõeldud-tehtud imemasinat peaks hoopis käitama, mitte seesugust:

Toomas-Hendrik Ilves: Viskaks selle poliitikaelu kuhugi nurka? Teeks midagi…päris…looduses või…puuga…kätega. Tisler näiteks. Jan Uuspõld: See on minu arvates väga hea mõte. Toomas-Hendrik Ilves: Noh, ta on mõte. Lihtsalt mõte.

Nõustuda saab Lobjaka kahtlusega, et suurele osale rahvuskonservatiividest on sugrilik mõtlemine veelgi võõram - kui üldse, on tema koht ERM-is, iial mõtlemisse etendudes.

Õhtul Andineeme randa sõites pakkus Uku välja, et suureks saades võtab issi endale naiseks. Mõni päev varem püüdis nii Birgiti kui Evega kaupa teha. Samal ajal vihtlesin mõttes mikitamisi Lobjaka paneuroopaliku mõttelaadi kallal, kuid liivarannas palli loopides läks see jamps meelest. Lubasin endale järgnevateks nädalateks mõttepuhkust, poliitikast üldse.

tulge, radikaalikad!
näitame nadikaelkirjakutele
kus ripub õrjetult ees
nende silmakirjatikand
plärtsti!
minu mõttesulpsatuse pritsmed
tegid õllemärjaseks
spordihuvilise tugitooliistmed