26.04.19

26.04.19

Unes nägin, et olin osa mingist veidrast kogukonnast. Kuskil vilksatas Kristjan Puusild ja ütles vist midagi. Mina ütlesin ühele vanamehele “ahah” kui tast möödusin. Tema küsis: kas kääksatas keldriuks või ütlesid sa midagi? Mina: jah, keldriuks kääksataski.

Väetisusel on omad plussid. Kui tempo maas, paned aredamalt tähele, kuidas puud hiirekõrvule viskavad. Ja muutud ise kuidagi pehmemaks, tunnetad oma nõrkust ja ei tallu sellel.
Bussis lugesin Vilja Kiisleri kirjakamakat “Go, Sveta, Go”, mis langes eesti meeste hingele nagu päts vapsidele. Kõrvu toonilt eristamatu Mikk Pärnitsa kirjutis “Mida mehed tahavad - keda kotib?”. Kas anima kontrollimatu emantsipatsioon mehes hakkab toimima enesetsensuurimasinana, järjekindla sisenäägutaja või hoopis vägivallatustava vaktsiinina, mille kõrvalmõjusid teame lugeda Stanislaw Lemi ulmekast “Tagasitulek tähtede juurest” või pisut teisest asendist Brautigani “Arbuusisuhkrus”?

Meenutades Vilja Kiisleri fuurialikku intervjuud (kui nimetada intervjuuks otse-näkku plärtsatatud ajakirjandusliku tahte triumfi) kuutagusest ajast Jaanus Karilaiuga kui koalitsioonikõnelused veel embrüonaalses faasis praeguse kirjutise taustal, pole ime, et Postimehe tolm sai taldadelt pühitud. Muidugi, EKRE on saanud jutti lollustega maha ja viimase kuu meediasurve all on samuti lennanud omajagu musta nagu vastu paberit surutud harilikuteralt grafiidikihte. Tervenduskuurina tuleks neil imporditud alt-right tiibu kärpida ja leida - nagu Mihkel Kunnus suurepärase kirjatüki varal soovitas, - üles matslikkuse positiivsed küljed, kuniks elu. Esp alt-right on tõepoolest midagi, mida võib pidada mitte tuumikkasvaja metastaasiks, vaid õigemini prioonhaiguseks (tal puudub DNA kui RNA). Seetõttu pakitakse kõik prioonidest räpastatud rahvuslikud mõtted (prioonhaigusel valgud) avalikus meediateadvuses üldisemaltki valesti kokku ja neurodegeneratsioon hoogustud.
Et, vähikujundile naastes, sunduslik kemoteraapia pole asjakohane meetod - saame korraks platsi puhtaks, kuid hiljem jookseb kasvaja rahvuskehandis amokki, - kinnitab eneseabiks kõlbavad Mihhail Lotmani sõnad “”EKRE opositsioonis on ohtlikum kui EKRE valitsuses”.

Töö juures pean parasjagu EFCA-ga (Euroopa Kalanduskontrolli Amet) kirjavahetust, kus selges inglise keeles mitmeid kordi nämmutan, et Eesti kalalaevastiku positsiooniinfot saadame neile praegu üksnes siis kui laevad pole meie territoriaalsetes vetes. Tagasi saan aga ikka nagu halvas unenäos juba teist korda vastuse, et jajah, kõik on korras, saatke aga ikka edasi nii oma- kui välisvetes liikuvate laevade asukohad.
Õhtul sean üles kandidatuuri saamaks Vaikse ookeani keskosa läänepiirkonna kalanduskomisjoni (WCPFC) IT-juhiks; töökoht asuks Pohnpei saarel Mikroneesias ja loodetavasti seotud sellega, et sealseid kalavarusid lausröövimise eest päästa (või suunata rahavood õigetesse taskutesse). Reaalset võimalust sinna tööle saada hindan mikroskoopiliseks.

Risoomne assotsiatsioon - “Rapanui vabastamine”: See on tühijutt, mille Euroopa vaenlasile tulusaks ajaviiteks ja kurva südame rõõmuks on kirja pannud Uku Masing. Masing kinkis Polüneesia lihavõttelastele kirjakeele, minu jooksusaladusi pohnpeilastele vaja pole.
Aga väikesele Ukule kinkis Birgit täna teiste lasteriiete seas draakonimütsi. Käisime temaga täna naabrilastega koos õues mängimas. Veel ei saa ta pidama kui peitust mängides tuleb kuss olla või mida täpselt peab tegema “Jääkaru” või “Värvipott” mängudes, kuid suuremate lastega, eriti naabritüdruk Liisiga, meeldib talle koos olla.