24.04.19

Käisin Kuusalu perearstikeskuses, jõudsin napilt enne vastuvõtuaega sealsamas majas olevast raamatukogust võtta Mircea Eliade “Uurimus usundiloost” ja siis laskusin esimesele korrusele tagasi viirusdeemonile nime hankima.
Sport keelati mõneks ajaks etteruttavalt ära, ega keha hetkel rüselemisrõõmu igatsegi. Mononukleoosi puhul, mille tormilisemas faasis põrn üles paistetab, oleks arutu kalpsamise võimalik tagajärg rebenenud põrn (jah, veel eile pisut sörkides pidin “põrnavalu” tõttu jooksu katkestama). Ühesõnaga, surm. Vanarahvas ennustavat seapõrna paksuse pealt talve karmust, mina küllap saaks oma jooksutalve osas targemaks.
Veri imeti kahte pisikesse pudelisse ja arst läks viieks minutiks analüüsima. Põrnitsesin üksi kabinetis olles oma konksu tõmmatud käsivart ja big-pharma mini-vahitornide toretsevat riiulit. Tuulevaiksena püsinud päev ühmatas korraks läbi akna ja pani ravimireklaamide lehed vabisema.
Siis tuli arst rõõmusõnumiga.
Nali oli selles, et mitte ainult vereanalüüs polnud korras ja põletikumarkeriteta (mis näitas, et bakteriaalne rünnak ebatõenäoline), esialgne analüüs ei kinnitavat mononukleoosi kahtust. Põhjalikuma uuringu vastusele saan esmaspäeval silma peale. Aga praeguse teadmise valguses piinab mind mingi nimetu viirus, mille sümptomid, jah, EBV-le tõesti viitavad.

Tänasin ja läksin apteeki vurtsu ninna ostma, et rohelist lima talitseda. Võtsin südamevaluga Humerit, mida arst oli soovitanud ja mida ennegi oleme pruukinud kui praana läbikäigud umbes. Hommikul olin kõrva lasknud Saale Kareda ettekande “Elu pärast Googlet” loengutsüklist, kus ta muuhulgas allopaatilist meditsiini kergelt sakutas. Varem olin Saalet neli aastat tagasi konverentsil “Uus Ühiskond” kuulanud, sealsamas esinesid ka MMS-i teemalise sõnavõtuga Janika ja Merili - see oli natuke enne seda kui apteegi-ja meediaärimehe Margus Linnamäe karjatatav meedia sae käima tõmbas ja pead veerema hakkasid.

Hoidsin näppude vahel seda kaasaaegse meditsiini tippsaavutist, 100% merevett sisaldavat vurtsupudelit, ja imestasin pisukese enesepõlgusega selle üle, kuidas sihukest toodet ikka ja jälle 11 EUR-i eest ostan. Võiks ju ninaga Loksa mereranda künda või siis kodus soolalahust sisse tõmmata. 11 EUR-i ainult pihustusvõimega pudeli eest maksta on narr, eriti veel sellise eest, mida ei saa ise täita ja peab iga kord uue ostma; säherdust laadi tagurpidi-innovatsiooni ei peaks alla neelama, vaid Euroopa Komisjoni poolt keelama nagu keelati ühekordsed plastiknõud - hästi tehtud! Jah, Humer on midagi sama absurdset ja alatut kui hüpoteetiline mullitaja, millesse pole võimalik uut seebivett sisse valada. Aga ikka ostsin praegu (objektiiviku Markus Järvi intonatsioonil): see on in-fan-tiilsus!
Ravimite kõrget hinda üldjuhul paisutavad kõiksugused uuringud, mis tuleb nende koostisosade toime ja ohutuse tõendamiseks läbi viia. Soolvee puhul jääb see hinnakomponent ära. Samuti ei saa toote puhul, mis koosneb 100% mereveest, rakendada patendiõigust (toote toimeaine enda osas). Kust apteegist saaks osta täidetavad soolveepudelid? Aitab abitusest, loputan aknapesuvedeliku pihustipudeli klaariks ja asi ants.

Pärast apteegiretke läksin metsaradadele vantsima. Võtsin tossud jalast ja toppisin kotti ning võtsin äsjalaenatud raamatu näppu, et kunagi ammu armastatud “Jaaniöö” ja “Mintuleasa tänavas” autoriga religiooniuuringute tähtteose kaudu uuesti tutvuda. “Jaaniöö” laenas mulle aastaid tagasi Fred ja sealt liikvele saanud maagilise realismi hood käisid mu elutundega mõnda aega kaasas. “Mintuleasa tänavat” on veel omaette lühivormis kompendium pöörastest asjadest, mida laiali hargnev jutustamislust sünnitab.
Kõndisin paljajalu männiokastel ja vaid harva avasin raamatu selleks, et elustada hetke mõne vägeva kujundiga nagu Maailmapuu või Tuhandemunandiline Indra. Tegelikult mäletan varem loetust küll Tuhandevitulist Indrat, kes ühe pühamehe naise kimbutamise tõttu oma kehale need märgid (tõsi, vitud moondusid kohemaid silmadeks) külge sai. Indoloog Wendy Doniger pani veel sellele kõvasti tuld alla ehk võttis teema feministliku psühhoanalüüsiga läbi.

Paljut aga ei tahtnudki päikeserikkal päeval mõelda. Jalad, mis alles lume alt välja sulanud, andsid voli tajumaks maapinna konarusi, liiva soojust, kruusa sõmerust, okaste torkimist. Kui pikemaks seisatasin, kõditasid sipelgad varbavahesid pidi edasi-tagasi siblides mind uuesti raamatulehtede vahelt lahti. Päike isatses taevas ja mina olin sunnitud üha silmi vidutama, pealetükkiv penetratsioon ja ahenev alistumine. Muidu oli vaikne.
Alles õhtul sörkisin 5K. Põrn enam ei valutanud - mononukleoosi tõenäosuse vähenemine tühistas ka selle sümptomid?