23.04.19

Pereõde kahtlustab mononukleoosi. Viimase nädala-kahe jooksul on monokukleoosi maski kandev Epstein-Barri viirus (EBV) mul jalad põduraks piinanud ja on justkui mahakäinud jooksunukul neid pisitasa alt kruvimas. Veel ei tea ta aga seda, et on sunnitud mulle uued ja käbedamadki kinkima. Jah. Hakkab kinkima, otsustasin koheselt heldemeelsust sellesse pisimonstrumisse projitseerides. Minu vaenlane on saabunud kui ootamatu varandus, mõtlen tiibeti budistide kombel.
Niisiis asun selle haiguse taga peituvat ogaõunakujulist viirust kujustama liitlasena koalitsioonilepingus minu kehas tegutsevate teiste vägedega. Sünkroonsus kodumaise rahvuskehapoliitikaga on otse hämmingusse ajav. EBV künnab ennast B-lümfotsüütidesse ja programmeerib transkriptsioonifaktorite kaudu ümber teatud geenide tõlgitsused, pöörates sellega immuunsussüsteemi kehaterviku enese vastu. Ja tõmbab ka EKRE avalikku ruumi esile seni latentselt vaguralt vaos püsinud probleeme, võimendades neid määrani, mis panevad iseennast sabast süües kõri kinni nöörima.
Mina sidusin mind kinni. Mina mind! Mõistate? Mina tulin minule peale.

Need Hinckuse ise-tegin-endale skisosõnad langevad meie rahvuslikule süümele raskelt nagu teadvustamatusest esile kõrguv Vari, millega pole tegelenud ei liialt vasakule kõõrdi intellektuaalid ega ammugi riigimasinavärgi krigisev ratsionaalsus. Need valupunktid tuleks lahti masseerida, mitte taguda.

Ogaõuna kutsutakse ka kuradi-või inglitrompetiks. Olen selle võidukasvalget lehtrit kunagi tudengina Tartu Botaanikaaias silmanud. Hiljem alles sain aru, et too maavitslane ongi see deliirset pööritust tekitav mürktaim, millest mõned miskipärast joovastuda tahavad. Möödunud nädalavahetusel kulutasin palju vaimujõudu ühe sellise kuraditrompetite koori kuulamiseks, lugedes läbi Strugatskite “Raske on olla jumal” ja vaadates paralleelselt selle kolmetunnist Aleksei Germani ekraniseeringut, mis visuaalsete vahenditega võimendas mitmekesist jälkust, mida raamatuski leida võib. Veri, mudamülkad ja käigu pealt sooritatud mõrvad; kõhust väljalangevad soolikad, avatud sisikonnas trooniks tukslev süda ja kõikjal kondavad moondunud lõustadega inimesed. Ja alailma lörisev tatt ninast nagu minulgi juba setmendat päeva. Rõlguse keskel sahmerdab peategelane Estori Rumata, kes kui kaamleid nõelasilmast läbi pressides otsib puhtamaid hingi inimväärsema ühiskonna sünnitamiseks. Siin neid jäledusi kokku võtta pole hetkel jaksu, katsun selle sisse punuda üha täienemises olevasse esseesse “Inimeste hämarus”. Peamine: kuidas võtta sabast fašismil meis enestes?

Sestap võtan EBV-viiruse helde südamega vastu majaliseks, emban jalgadega kohe kõvasti, et süleleda kutsumata külaline õndsale unele. Ära saata teda ei saa, EBV jääb organismi elu lõpuni. Aga praegust väetisust laduda väetisena jalgade ümbersünnitamiseks saab kahtlemata. Teen proovi.