jooksumetsikuna metsas

perutades nagu ikka

padrikus

kaob jalast rada


ühtäkki valendik

Uks selle keskel

kääksatas ja mallanduvalt maandub

käesolev kodaratesse jääb kinni

prõksatades tahakülge naaldub


vahin tõtt:

väesoleva väravad lõid valla

mõistus hingedestki lahti väändus

jooksen tasa saladuse sülle

minu Ise enesesse käändus