Pisut üle aasta tagasi, 13-ndal märtsil 2016, sündis Ida-Tallinna Keskhaiglas mu poeg. Sünnitusmaja oli sel varahommikul populaarne ja ilmselt protseduurilise menetluse korras surkis ämmaemand näpuga lootekoti katki, et asjakäiku kiirendada - mingit luba selleks ei olnud küsitud ja meditsiinilist põhjust ka ei kerkinud esile.

Seejärel oli kõik hoopis valusam ja kuna vahepeal toimus toimkonna vahetus, siis pidi järgmine ämmakas eelmise alustatuga tegelema ja et protsess ei suvatsenud õiges tempos kulgeda, ragistati perioodiliste töösööstudega üsna jõuliselt emakakaela kallal. Vana kooli töötajana ei sobinud uue inimolendi vastuvõtmine ei sünnitusvannis (saab ju märjaks) ega kükkasendis (“ah, teeme parem nagu tavaliselt”). Lõpuks tuli asjatundlikum arst ja mõnevõrra plastilisemate liigutuste saatel sünnitustee lõpuks avanes. Jumal tänatud, Uku pääses sünnitusmajandusest hoolimata maailma!

Rail Balticuga nii hästi ei pruugi minna, sest oodatud inimlapse asemel püütakse salahämaras vanatonti hoopis õndsaks teha. Säherduse relikt-taristu sünnitamine kõige ebasobivamas asendis (ja ilmselgelt valesse kohta) nähtavasti kiilus kinni avaliku ruumi sünnituskanalis ja hoolimata seni salamisi toimetatud äkkrünnakutest otsused suurema kärata vastu võtta, kostusid karjed vastuvõtlikele kõrvadele. Kõlasid veel varjust välja karanud ämmaisandate manitsused, et vägivaldselt üsast kiirkorras kistud (nagu ka vägisi sigitatud) lapsel on ju ometi eluõigus ja kas tõesti teatakse Rail Balticu vastaste poolt juba 30 aastat ette, et sünnitraumaga sündinud laps võtab tema sünniabiliste vägivaldsed mustrid üle ja saab vaevlema (eksistentsiaalses/majandus)kriisis? 

Kuid õigem oleks siikohal see sünnitusmajanduse kujund hetkeks suretada ja osutada lühidalt hoopis seesuguste ämmaisandate arhetüübilisele põlvnemisele. Sest sõltuvalt taustsüsteemist pole tegu ilmtingimata moraalsete värdjatega, vaid nendega, keda Benjamin Franklini näol ja sotsioloogi Max Weberi kaudu saab mõista paari lendlause nagu “aeg on raha” ja “raha toodab raha” najal. Weber osutas, et - ühena kapitalismi isadest, - kutsus  Benjamin Franlikini “aeg on raha” kõnepruuk üles justnimelt moraalselt väärtustama kapitali tootmisele keskendunud inimtüüpi. Õige ehk moraalne oli (ja on ka nüüdse hiliskapitalistliku moraali järgi) inimene, kes tahtis ja oskas teenida rohkem ja üha rohkem raha. Tema väärtus on hinnatav üksnes maksujõulisuse perspektiivist.

Nõnda ka suured projektid nagu Rail Baltic on rahausksete kujutluses kasulikud juba ainuüksi seetõttu, et nende käivitudes hakkab tööle mitmeviisiline raharinglus. Koondbilansi mõttes pole eurotsentrilisest vaatepunktist vahet, kas Eesti riik ja loodus kannab seejuures kahju või mitte, sest kalgistuma kippuvast Euroopa südamest seirates oleks Eesti nagu pisut verevaene organ, mis peaks eurokehandi huvides oma soodsat asendit ressursside liigutamiseks rohkem ära kasutama. Seda  rõhutatakse alatasa (mh ka president Kersti Kaljulaiu poolt): Eesti vajab kiiret ühendust Euroopaga (mitte mikitalikku perifeersust). Ja veel: kihk raha ühtevalu sünnitamise järele on irratsionaalne, ehkki kihk ise on oma kõige esiletükkival kujul protestantlikuks ratsionalismiks nimetatava ühiskondliku protsessi poolt sünnitatud. 

Kuid samavõrra kui on sünnituskihulisi, on olnud ikka (euro)raha maksimaalsele ärakulutamisele kehutajaid. Ent kui projekt osutub nii tehniliselt iganenuks kui ka majanduslikult mõttetuks (või parimal juhul vägagi küsitavaks nagu eksperdid on korduvalt välja toonud), ei tohiks mõisa köie lohisemise üle kahjurõõmu tunda, sest euroraha põletusahju läheb Eesti kõige bränditavam rikkus - loodus.

Asi on nii ühemõtteliselt surnult sündima kippuv, et ka suurimad eurooptimistid tahaksid kätt ette panna. Nii on Rail Balticu projekti Heideggeri tehnoloogia-küsimuse vihku asetanud Ahto Lobjakas. Tõepoolest tuleks nii Rail Balticu kui metsa röövmajandamise küsimuste käsitlemisel lähtekohaks võtta tehnoloogia totaliseeriv toimimine. Võime küll Valdur Mikitaga koos nentida, et toimub koloniseerimine suunal Euroopa -> (Eesti) riik -> rahvas, kuid teisalt on osati tegu tehnokraatliku enese-kolonisatsiooniga: st internaliseeritakse reeglid ja väärtused, millede kohta unustatakse nende esmaselt väline päritolu. Lisaks võimutseb tehnika (tema laiemas tähenduses) meie siseilma kallal sellisel viisil, et seadestab (mitte meie ei seadesta enam tehnoloogiat nagu oleme harjunud lihtsustama) mõtlema maailmast ja selles tegutsema väga ahtas ruumis, mille struktuuri määravad esmajoones majanduspoliitilised taotlused.

Sünnitushaiglad on saanud kõrget läbilaskevõimet püüdlevateks sünnitusmajanditeks, kust lapsed poolvägisi üsast välja sikutatakse. Samas tempos elab unelm kõrgkäideldavast Maarjamaast: tema metsa-ja maapõueressursside võimalikult tulusast majandamisest. Rail Baltic oleks siin vaid üheks päramiseks soolikaks, mis seda aineringluse kiirendamise iha juba ette läbikukkununa rahuldada püüaks. 

Kas läheb tõesti halvima võimaliku stsenaariumi kohaselt ja ümberlõigatuna sünnitama sunnitud Maarjamaal terendabki ees vaid alandlik taandumine transpordisõlmeks euroressursside logistikas? Lootust siiski peab olema. Lisaks Valdur Mikita “Plekktrummis” kõnelemisele ja Postimehe arvamusloole aimub nt Marju Lepajõe hiljutisest suurepärasest esitusest Postimehe arvamusliidrite lõunal ootust, et “turuvarblaste” poolt äraseletatud maailmas leidub mõni väärikam eluase ka humanitaarsete mõtteilmade paljususele ja korjataks lõpuks üles olemasolev alternatiiv RB joonlauatrassile. Kohal oli muuhulgas ka president Kersti Kaljulaid, kes samamoodi oli paar kuud tagasi intervjuus Joonas Hellermale rõhutanud sõnastustäpsuse olulisust, rääkis seal aga nt sellest, kuidas Eesti tuleb Euroopaga pöördumatult ühendada, kuidas metsad lennukilt vaadates paistavad ja et talle endale masinad üldse meeldivad. Üks võimalus presidendina sõna relvana kasutada on ka olulistest asjadest rääkimata jättes. Nõnda sai aastapäevakõnes koduvägivallast õigete sõnadega kõnelemine teenitud tunnustuse, ehkki Eesti hingeseisundist ei saa hetkel rääkida ilma RB ja metsatemaatikat käsitlemata. Need teemad on mõistagi valusamad puudutada kui võõraste inimeste pekstud näod. 

Oleks vaja, et masinsüdamete kasvatamises osavad puhtmajanduslikus mõtteviisis tegutsejad ka väärtuspõhiseid ja tähenduslikke küsimusi mõistaks millekski pidada; selleks tuleks õppida Eesti loodusega hingelist sidet looma. On kuulda ka metsnikkude häält, et palju ikka need metsaromantikutest linnakärajad metsast teavad. Aga palju teab lihunik looma hingeelust? Või nagu ütleb budistide pühakiri Dhammapada:  

rumal võib targaga kogu elu koos elada, ometi ei saa ta Seadmusest rohkem aru kui lusikas supi maitsest.

Ometi võib uuestisündinud metsnikkudel sähvatada ja nõnda nt satub lugejatele “otse rindelt” selliseid maiuspalasid nagu “Puude salapärane elu”, mis oleks sobivaks aabitsaks metsa elurikkuste mõistmisel. Siis võiks juhtuda, et kirves, mis metsa paberpakendite tootmiseks tuima efektiivsusega langetab, võtab hoo maha. Või loobub sootuks nagu selles Mikita poolt räägitud mõistatuslikus loos harvesterimehest, kelles midagi liigatas kui temaga tuli kodumetsa säilimise eest kostma kõigest ilma jäänud vanamemm oma jõuetus (ometigi vägevas) vihakurbuses. 

See teraapiavorm või oskus, kuidas sõna vägi õuesõppeliselt ametnikeni sihtida, oleks praegusel ajal hädavajalik, sest hakates kinni Keskkonnaministeerimi kantsleri Andres Talijärve sõnast kasvatadagi metsa kirvega ja pidada puid metsas nõndakui sigu laudas, tavatseb see kirveloogika rakenduda nii loodusesse üldiselt kui lõppeks ka inimesesse suhtumisel (vrdl Ahto Lobjaka “Eesti kui inimmajand”). Pole ime kui sellist loogikat lõpuni arendades lühendataks lõpuks mitte pelgalt pensionile mineku iga, vaid (range majandusmatemaatika järgi) inimeste eluõiguse iga. On ju 21-aastane inimmaterjal juba piisavalt küps ja kuna tema kehatervis hakkab kolmekümnendatest saadik alla käima ja ühes sellega väheneb nii tarbimisvõimekus kui suurenevad kulud haigekassale, on tema väärtus ühiskonnale pidevas langustrendis. Puu tuleks raiuda enne mädaniku sissekolimist ja ka inimene peaks lahkuma oma võimete tipule tõusmise järel. Ja kui ta on moraalne, siis seda ta sooviks isegi! Nõnda RMK loomusunnil juba tegutsebki ja suisa imestab, et laastude lendamise pärast kära tehakse.      

Lõpetuseks luban enesele hägusalt skitseerida ühe mõttekatke, mis kaudselt on minus tekkinud äsjalõppenud (ja ühtekokku 9 aastat kestnud) geoinformaatiku karjääri lõpukilomeetritel Maa-ametis (korrumpeerunud Keskkonnaministeeriumi allasutuses).

RB, puidurafineerimistehas, metsa röövmajandus, uuesti hoogustuvad maapõue-uuringud... ei tahaks muutuda vandenõuliseks ja kahtlustada reptiilajusid kõiges (evolutsioonibioloogiliselt ei panekski ehk kuigi palju mööda) ja sestap arvan hetkel siiski, et ollakse tehnokraatlikus õgardamisuimas ja eelkõige - totaalselt pimedad lummava maailma suhtes. Kas on sellises düstoopias veel Inimesele kohta? Sarnaselt olevat Heidegger küsinud kui oli näinud kosmosest tehtud fotosid Maast: kus on siin veel Dasein-ile ruumi?  Ka üks mõjukamaid humanitaare Bruno Latour on kutsunud kaasaegseid Sinise Gloobuse kosmoseavarusest “tagasi Maa peale”. Tegelikult räägib ta mitte modernistide leiutatud Maast, vaid Gaiast. Ja mitte Gaiale nõjatumisest, vaid kutsest Tema seesütlevasse vormi: mõistmaks, et geobioloogilises ühisolus pole vajadust lahutada orgaanilist anorgaanilisest. See on aga juba kutse kõrgema taseme ühinemise poole. Meie siin maadleme ikka veel sellega, et näeme elusloodust vaid taustateatrina inimrassi (ülem)võimumängudele.